Palju teravaid ja vastakaid arvamusi põhjustanud süsteem leiab tänavu esimest korda kasutust ka MM-il. Teeme siinkohal põhjaliku ülevaate: millistes olukordades hakatakse videovilemehi appi võtma ning millised otsused väljakul nende abiga sünnivad?

Videokohtunike ehk VAR-i (video assistant referee) kasutamine tänavusel MM-finaalturniiril sai lõplikult kindlaks alles märtsi keskel, kuid sellest hoolimata oli FIFA selleks juba tükk aega enne ettevalmistusi teinud. Kuigi süsteem on tegelikult ülimalt noor (esimest korda kasutati seda professionaalses mängus alles 2017. aasta kevadel), oli selle kasutamine tänavusel suurturniiril mõnes mõttes loogiline ja isegi vältimatu – kõik suuremad liigad peale Inglismaa Premier League’i on VAR-i hästi omaks võtnud ning kuigi laiema üldsuseni jõuavad tihtipeale videoklipid sellest, kuidas midagi läheb halvasti, on uuringud Itaalias näidanud, et tegelikult muudab see jalgpalli tunduvalt puhtamaks ja õiglasemaks – ning ka fännid on asunud seda omaks võtma.

Kuidas see kõik töötab?

Lisaks neljale väljakul ja selle kõrval askeldavale kohtunikule on MM-finaalturniiril igal mängul tegelikult ametis koguni neli videokohtunikku – põhiline VAR, kelle ülesanne on videotiimi juhtimine ja peakohtunikuga suhtlemine; AVAR1 (assistant video assistant referee), kes jälgib pidevalt kohtumise otsepilti ning annab VAR-ile märku, kui mõne kordusvaatamise ajal reaalajas midagi märkimisväärset toimub; AVAR2, kelle ülesandeks on spetsiaalsete kaamerate abil suluseisuolukordade jälgimine ning AVAR3, kes on sisuliselt VAR-i parem käsi, aidates olukordi hinnata. Kogu videotiimi kuuluvad veel neli tehnikut, kes aitavad videokohtunikel oma ekraanidele õigeid kaadreid manada.

Kui esialgu arvati, et iga kohtumise videotiim asub staadionil selleks mõeldud ruumis või ülekandebussis, siis tegelikult otsustas FIFA, et kõik videokohtunikud hakkavad oma tööd tegema Moskvas asuvas rahvusvahelises ülekandejaamas.

Milliseid otsuseid üle vaadatakse?

Üldiselt saab VAR-i pärusmaa ära jagada nelja suurde kategooriasse: väravad, penaltiolukorrad, otse antud punased kaardid ning eksimused identiteedis. VAR saab kohtunike otsuseid nimetatud olukordades edasi-tagasi kerida, et veenduda nende õigsuses. Kui midagi on valesti või vajab ülevaatamist, antakse sellest peakohtunikule tema kõrvaklapi kaudu teada, samuti on vilemehel endal võimalus mõne intsidendi hindamisel VAR-i abi paluda.

“Mustvalged” otsused (nt kas oli suluseis, kas viga tehti karistusalas) annab VAR FIFA juhiste järgi peakohtunikule kohe teada ning selle jaoks ei tule vilemehel väljakuäärset monitori vaatama minna. Peakohtunik tuleb olukorda ise kordusest vaatama juhul, kui otsus nõuab kohtunikupoolset hinnangut (nt kas oli penaltiviga või kas tegu oli punast kaarti väärt veaga).

Kas mängud hakkavad VAR-i pärast seisma jääma ning kas olukordi hakatakse väljakul “tagasi kerima”?

Lühike vastus: jah. Nagu eelmises lõigus mainitud, tuleb peakohtunikul aeg-ajalt endal väljakuäärset monitori vaatama minna, samuti võib vahel aega minna, enne kui VAR jõuab kordused üle vaadata ja oma otsuse teada anda. Samuti võib aeg-ajalt juhtuda, et mäng on platsil jõudnud juba edasi minna, enne kui VAR märkab mõnda peakohtunikul kahe silma vahele jäänud olukorda – sel juhul tuuakse mäng tõepoolest tagasi. Kuna MM-il on videokohtunike rollis ainult selles vallas kogenud mehed, võib arvata, et ajakulu ei pruugi väga suureks probleemiks kujuneda.

Fännide jaoks on hea teada, et FIFA on enda sõnul välja töötanud ka süsteemi, mille abil saavad teleülekannete kommentaatorid ka publikut VAR-i tööst informeerida, andes teada, millist olukorda parasjagu üle vaadatakse ja millise otsuseni jõutakse.