Jaanus Rohumaa: Võiks teha üksteise kiitmise peo

Näitleja, lavastaja, aga nüüd juba kümmekond aastat
eelkõige riigiteenistuja Jaanus Rohumaa “lavastab” oma karjääri kõige suuremat projekti – Eesti Vabariik 100 juubelit.

Jaanus Rohumaa väike valge Alfa Romeo tõttab Rakvere poole. Põhikohaga Riigikantseleis tööl olev Rohumaa – ta on Eesti Vabariik 100 korraldustoimkonna juht – lavastab üle mitme aasta suuremat asja, täpsemalt Rakvere Teatri juures suveetendust „Maailma parim küla.“ See on Arto Paasilinna poolt ligi 25 aastat tagasi kirjutatud raamatu põhjal valminud näidend, mis räägib ühe kiriku ja selle kiriku ümber küla ehitamisest Soome pärapõrgus, ümberringi üha suuremasse kaosesse vajuv maailm.
„Ja tead,“ meenutab Rohumaa - ning siin tuleb märkida, et sõit Rakvere poole toimub 12. juunil 2015 - „Kui aasta tagasi selle raamatu täitsa juhuslikus kohas lahti lõin, siis esimene lause, mis vastu vaatas, oli selline: "On 13. juuni 2015, täna algas Kolmas Maailmasõda.“ Rohumaa võdistab õlgu. „Ei teagi, kas seda peaks kirja panema, ei taha ära sõnuda …. ma olen … või olgu, las siis jääb. Vähemalt on tegu komöödiaga. Minu esimene komöödia, muuseas.“ Kaks tundi hiljem tehti teatrihoone taga puude vahel üles seatud laval läbimängu. Just hetkel, kui jõuti kohani „Täna algas Kolmas Maailmasõda“ läks päike pilve taha ning järsk tuulehoog pani puuoksad liikuma. Rohumaa tõuseb püsti, vaatab ringi, muigab ja lööb risti ette nagu tahtes öelda: „Mis ma ütlesin“.

Väga sürreaalne hetk…
Vabaõhulavastustega on nii, et vahel mängib loodus kaasa.
Olete te ebausklik?
Teatrirahvas on ikka natuke ebausklik. Kui proovis kukub raamat maha, siis tuleb raamatule peale istuda. Selles mõttes ebausklik pole, et loeksin maiade kalendreid ja uuriksin horoskoope.
Aga usklik?
Jeesus ja Buddha on öelnud palju õigeid asju. Olen ka Pühavaimu koguduse liige, vahel olen ka palvetanud – nagu vist enamik inimesi – aga ma ei sa öelda, et oleksin religioosne inimene praktiseerivas tähenduses.
Üks tuttav kirjeldas teie karjääri.: Rohumaa tuli teatrisse umbes samal ajal kui Nüganen, lavastas tohutul hulgal (kaks kord rohkem kui Nüganen), võitis hunniku preemiaid ja tunnustusi, kuid siis ühel hetkel põles läbi ja otsustas, et tuleb teatrist aeg maha võtta.
Ma ei tea kes seda rääkis, aga võiksite teda tervitada, see on väga adekvaatne kirjeldus. Tegin 15 aastaga umbes 40 lavastust. Jämedalt võttes võrdub üks mängufilm kolme lavastusega ehk laias laastus töötasin rütmis a la üks mängufilm aastas. Tundsin ennast juba nagu Fassbinder. Eks sealt tuligi stress ja läbipõlemine, lisaks saad ise ka aru, et nii hakkab kvaliteet langema.