Araabia punktid*
Reis
Sa saabud Abu Dhabisse vastu ööd; ajal, mil enamik Euroopast tulevaid lende kohale jõuab. Auto ootab, tõmmu mees roolis. Pealtnäha araablane, kuid tegelikult siiski egiptlane, üritab juht hoida üleval seltskondlikku vestlust (“Te olete vist väga väsinud?”, “Seal, kust teie tulete, on vist väga külm?”) ning selleks ajaks on akende taga juba ääretu mustav pimedus, millest aeg-ajalt vilksavad helendavate merepõhjaelukatena läbi üksikud tuled: kõrb. Sa saad teada, et egiptlane töötab Ühendemiraatides juba kaua, käies kodus korra aastas.
Eelmisel sellisel puhkusereisil ta abiellus; järgmisel aastal loodab ta näha oma vahepeal sündinud last. Sellises elukorralduses pole AÜEs midagi kummalist – sisserännanud töölised moodustavad emiraatide 8miljonilisest elanikkonnast kolm neljandikku –, kuid siinkohal sa märkad, et sõit kestab ja kestab ja kestab, kuigi hotell pidi olema lennujaamast vaid paari kilomeetri kaugusel. Kuidagi jõuab sulle kohale arusaam, et juht on eksinud, ning sa teed sohvrile ettepaneku, et ta juhtnööride saamiseks helistaks, kuid ta vastab kohmetudes, et telefonikrediit on otsa saanud ja uue ostmiseks pole raha. Niisiis te otsitegi kõrbes, kaks võõramaalast pimeduses; läänepoolse aasia kõige rikkamal maal, kus maanteed on laitmatult valgustatud hoolimata sellest, et mööda neid öösel keegi ei sõida.
Hotell – voolujooneline hiigelviirastus täis ujumisbasseine, alles sissemagamata valgeid voodeid ja köögikülmkappides oma aegu ootavaid krabisõrgu, kõike kroonimas ülemajasuurune lilladest tulukestest tiaara – jääb puhtjuhuslikult teie tee peale tund aega hiljem.
Vara
Neli aastakümmet tagasi oleks pimedus, millest eelmises lõigus juttu, olnud veel sügavam. Seal, kus tänapäeval seisavad majad – ja neid maju kerkib Abu Dhabi (CNNi hinnangul maailma rikkaimat linna) ümbritsevasse kõrbesse aina juurde; hiiglaslikke gravitatsiooni trotsivaid rajatisi, mille kummaline kuju toob meelde “Star Warsi” võõraste planeetide tulevikulinnad –, olid enne šeik Zayedi juhtimisel seitsme emiraadi ühenduse loomist (muide, äärepealt oleks liitu hakanud kuuluma ka Katar ja Bahrein) vaid hurtsikud, kaamelid, üksteisega tülitsevad hõimud ja kidurad datlipalmid.
Kaameleid tänapäeval veel siin-seal näeb – luigena graatsilisi loomi, kes lebavad tänavanurgal spetsiaalselt nende jaoks kohaletoodud liivahunnikus, vaatavad häiritud pilgul enda ümber sagivaid inimesi ja paljastavad närviliselt haigutades oma ainsa iluvea – tohutud suitsetajahambad – ning souk’idelt võib osta ka datleid (mille seast parimaist valgus vastu päikest hoides läbi kumab), kuid end naftast rikkaks joonud Abu Dhabi on mõneski valdkonnas tulevikkutrügimises muust maailmast kaugel ees. Tema palavikulisimaks unenäoks on 2020. aastal valmiv Saadiyati saar, kus hakkavad kõrvuti seisma eri vanusegruppides elanikele mõeldud lukuslikud residentsid ja uus Louvre, tehislaguunid ja uus Guggenheim.
Pärand
Saudi Araabia karmusega moraalipolitseid Ühendemiraatides pole ning korrakaitsjate viimased katsed tagada, et abielu või suguluse kaudu mitteseotud mehed-naised avalikus kohas üksteisega ei suhtleks, jäid seitsmekümnendaisse. Riigikorralduslikult on Ühendemiraadid presidentaalne maa. Tegelikkuses valitakse presidendiks alati Abu Dhabi emiir (ja peaministriks Dubai oma), kes omavad oma emiraatides absoluutset võimu, mis paneb paika ka vabaduste piirid – alkoholi ostmine lennujaama tax-free’s võib olla küll lubatud ning šeik Zayedi mošeesse, kus kohtuvad laminaatvalge marmor ja 24karaadine kuld, pääseb sisse ka mittemuhameedlasest turist, kuid samas ei avane Abu Dhabis viibides arvutis ükski veebileht, mis seotud hasartmängunduse, veebitutvuste või muu sotsiaalselt “aktsepteerimatu” valdkonnaga.
Naaberlinna Dubai külmkapina jäises metroos (kus ronge juhivad arvutid) ootavad sadadesse eurodesse ulatuvad trahvid sööjaid, joojaid, nätsutajaid, mahasülitajaid ja magajaid ning abieluväline seks võib viia vangi.
Et sellist õnnetust ei juhtuks, hoitakse eri sugupooli siin-seal lahus tänaseni. Näiteks Zayedi ülikoolis, mille 3,5 miljardit dirhamit (ca 735 miljonit eurot) maksmaläinud peahoone meenutab kerkimahakkavat kosmoselaeva, on terase pilguga valvureist turvatud eraldi korpused nii naistudengitele kui meesõpilastele (mehi on vähe, mis sest, et õppimine on sarnaselt arstiabiga kodanikele tasuta).
Õnn
2009. aastal avaldatud uuring paigutas Araabia Ühendemiraatide elanikud õnnelikkuselt kogu maailmas 123. kohale. See uudis võeti vastu sellise jahmatusega, et vaja läks üldrahvalikku põhjendust, milleks sai Ühendemiraatide rohmakas ökoloogiline jalajälg.
Vaadates valgetes thawb’ides araablasi, kes oma riigi 40. sünnipäeva puhul rituaalsetes ringtantsudes mängupüsse taeva poole lennutasid, oli õnnetunde puudumist küll raske tähele panna. Võõrtöölistel – kes elavad sageli mitmekesi ühetoalistes korterites kaugel-kaugel Dubaist ja Abu Dhabist ning võtavad oma ametipostile jõudmiseks ette igapäevase autosõidu läbi kogu riigi – aitab eluga jällegi ilmselt rahul olla mälestus hoopis teistsugusest reaalsusest seal, kust tuldud on. Kuid päris omaks ei saa enamik neist maailma ühes rikkaimas riigis mitte kunagi. Kodanikukssaamine eeldab, sõltuvalt rassist, 7–30 aastat järjepidevat Ühendemiraatides elamist ning ka siis on see vaid võimalus ja mitte kunagi õigus. Õigusi on võõrtöölistel üldse vähe.
Teades seda, ei osanud ma kuidagi pahandada aina enam paanikasse mineva egiptlasest taksojuhiga, kes hotelli otsides tund aega mangroovisoode ja liivaväljade vahel eksles.
