Kui nii minema peaks, saab see mure reisivatele eestlastele senisest veel lähedasemaks. Sest üsna lähedal on ta juba niigi: läbi Kuveidi, Araabia Ühendemiraatide või Egiptuse väga paljud Eestist tõesti Ühendriikidesse või Suurbritanniasse ei reisi, ent keelunimekirjas juba oleva Türgi kaudu lennatakse küll. Kuigi teekond on veidi pikem, on nii sõita olnud üsna mugav ja soodne.

Foto: Turkish Airlines

Istanbuli lennujaam on üldiselt meeldiv paik, kuid kui juhtub midagi veidigi ettenägematut (suurem lumesadu, riigipöördekatse vms), võib minna päevi, kuni Turkish Airlines oma katkikärisenud lennuvõrgu ära paigata suudab. Ootamatused ja Istanbul on umbes sama toimiv komplekt kui peaminister Ratas stand-up comedy laval. Seetõttu olin Istanbulist Londonisse suunduva lennu eel veidi ärevil, mismoodi Turkish Airlines järjekordse saatuselöögiga toime on tulnud. Kujutasin juba ette, kuidas arvuti paksu jope sisse pakin ja ta niimoodi kohvris saatuse hoolde usaldama pean.

Tuleb tunnistada, et vähemasti sel korral on Turkish Airlines kimbatust valmistava olukorraga hakkamasaamiseks andnud endast parima.

Foto: Erakogu

Soovi korral võiks arvuti loovutada juba Istanbuli check-in’is (kus muide ELi kodanikule esitatakse umbes viis liigset küsimust selle kohta, et kas ta elab Londonis ning mis asjatoimetused teda ülepea Suurbritanniasse

Foto: Erakogu

viivad), kuid samas võib arvutit kasutada ka kuni lennuleminekuni. Selleks ajaks on selja taga juba kaks turvakontrolli, mille käigus arvutit alati ka sisse lülitada on tulnud – üks neist lennujaama sisenemisel ning teine check-in’i järel steriilsesse transiittsooni astumisel –, ning väravas seisab ees veel kolmas. Kõigil reisijail lastakse avada oma käsipagas ning sobratakse sealne sisu üle võimalikult viisakalt, kuid üsnagi suure põhjalikkusega. Paar sammu eemal viib tee lõpuks lahku ka sülearvutist, mille mark kantakse koos omaniku nime ja istekoha numbriga spetsiaalsesse kladesse. Siis palutakse arvuti välja lülitada ja pakendatakse see mitmekordsesse paksu mullikilesse, varustatakse tavaliselt pagasi külge minevate lipikutega ning asetatakse suurde musta kohvrisse, kus ohtlikuks tunnistatud elektroonikaseadmeid näib olevat ees juba mitukümmend. Taolisi kohvreid paistis lennuki peale kokku tulevat kaks või kolm.

Mida lennukis ilma arvutita teha? Alates maist laenutab Turkish (sarnaselt näiteks Emiratesile) oma äriklassireisijaile lennu ajaks tasuta asendusarvuteid, kuid ka turistiklassis (kus reisis seekord allakirjutanu) möödusid Istanbul-London lennu neli tundi suuremate igavuspiinadeta personaalsetelt meelelahutusekraanidelt kuvatavate filmidega tutvudes ja tasuta jagatavate ajalehtedega krabistades. Ning juba tulebki maandumine ning rõõmus avastus, et ka Heathrow’ lennujaamas toimib süsteem laitmatult: pagasilindi kõrvale üleslöödud sülearvutite tagastamise letis alustatakse omanike ja läptoppide taaskokkuviimisega juba tükk aega enne, kui tavalised kohvrid pagasilindile jõuavad.

Viis väikse miinusega, ütleksin.

Hea tuttav, kes British Airwaysiga nädalapäevad tagasi Kairost Londoni kaudu Lõuna-Ameerikasse lendas, polnud kogemusega sugugi sama rahul. Briti lennufirma tahtis tema nimelt kangesti, et arvuti tavalises check-in´is tavalisse kohvrisse pakitud oleks saanud, et seda siis läbi Londoni Lõuna-Ameerikasse läkitada. Selleks tuli omajagu võidelda, et arvutit kuni pardaleminekuni kasutada ja rüperaal kohe Londonis kätte saada.

Põhjustagu läptopikeeld väiksemaid või suuremaid isiklikke ebameeldivusi, on keerukas saada kuklast kummitamast küsimust, millist tulekahjuriski võib trümmis endast kujutada kohvritäis liitiumpatareisid (näiteks jaanuaris 2017 kutsus HP tagasi 100 000 vigast arvutiakut justnimelt tuleriski pärast). Mõttes mõlgub seegi, et USA ja Suurbritannia lennukompaniidel elu ebamugavaks teinud Lähis-Ida lennufirmad on juba kandunud olulist majanduslikku kahju, kuna paljud varem Dubais, Abu Dhabis või Istanbulis lennukit vahetanud ja kallihinnalisi pileteid ostnud kliendid juristidest raamatupidajateni on ajakirjanduse andmeil asunud oma globaalsetel reisidel eelistama neid lennuliine, mille pardale minnes arvuti alles võib jääda. Küllap siis neid, mis Ameerikast või Suurbritanniast otse sihtkohta viivad.

Ning võib-olla oligi see keelu sügavam eesmärk või vähemasti kõrvalboonus. Võib-olla on Euroopa mandriosa lennufirmad sihikul järgmisena.