Bränd Britanniat otsides

Britid ise olid üsna skeptlised selle suhtes, et võiks leiduda midagi, mis ühendaks waleslast, londonlast, yorkshirelast, šotlast ning mitmeid teisi briti “hõime”.

Kuna brittidel endil on probleeme ühisnimetaja tuvastamisega, siis võin ma ise neile nimetada mitu sellist. Mina kui mittepõliselanik võin teha eemalseisja üldistusi ja olla veidi ninatark ning naiivne. Niisiis bränd Britannia.

Enamikul brittidel on hämmastav jume – erkpunased põsed ja vahel ka ninaots, mis ei tule mitte alkoholilembusest. Britid on karastunud õuerahvas. Neile meeldib olla päev läbi värskes õhus, jalutada nõmmel, seljas tviidpintsak, ja tulistada faasaneid, või askeldada oma aias, lõigates roose, või siis kaevates oma aiamaal ehk allotment’il (seaduse järgi on igaühel õigus saada kasutusse tükike maad, kus kasvatada porgandeid, artišokke ja Türgi ube). Kui aga käite linnas ostutänaval, siis kaupluste uksed on hoolimata aastaajast pärani. Talv on neil sageli sama külm kui Eestis, kuid tihti võib siin näha näiteks isa lapsega jalutamas, mõlemal seljas T-särk, lapsel lühikesed jalgpallipüksid, põlved paljad. Tüdrukud aga liduvad ööklubidesse, rihmikud paljaste varvaste otsas.

Kõigi vanemate Suurbritannia elumajade aknad on ühekordsete klaasidega, mistõttu talvel on neis üpris külm. Keskealised inimesed meenutavad oma noorust, mil magamistoas polnud kütet ja voodi jaluts oli jääs. Selle vastu aitas kummist soojaveepadi, sest britt ei kurda kunagi. “Get on with it!” – nagu nad ise ütlevad. Kui aga briti majapidamises keegi kaebab, et tal on külm, siis ei keerata mitte termostaadist sooja juurde, vaid kästakse teine kampsun selga tõmmata.

Brittidele on iseloomulik ka viisakus ja tähele­panelikkus. “Häh, see on väline võltsviisakus,” ütleb eestlane põlastavalt. Ei ole küll. Näiteks kui britt helistab oma isale või emale, küsib ta kõige­pealt “How are you?”. Vastus kõlab “Thanks good (või “Not so good”) and you?”. Kõne lõpuks tänab see, kellele helistati, kõne eest: “Thanks for calling.” Eestlase kõne lähedasele ­inimesele algab enamasti “noh, mis teed?” ja lõppu käib “tsau siis”…

Kui oled saanud britilt jõulu- vms kaardi, siis selle eest tuleb saatjat KINDLASTI tänada.

Eestlane ei pea kaardisaamist eriti millekski, briti jaoks on hea soov papitükil sama tähtis kui mis tahes muu kink.

Kui britt tuleb teile või teie firmasse külla, siis ta eeldab et teda tutvustatakse kõigile toasviibijatele – ka totakale vanaonule, kes ahju otsas konutab, või koristajatädile –, sest britt on võrdselt tähelepanelik ja armastusväärne kõigi vastu.

Brittide viisakus ja armastusväärsus jääb ­ette igal sammul – kui jalutad tühjal metsarajal ja ­vastu tuleb võhivõõras, siis kindlasti tervitab ta teid. Kui aga poeriiulite vahel satub keegi teile lähemale kui kaks meetrit, siis ta vabandab. Supermarketi kassiir aga ei lase järgmise kliendi kaupa teile kukile, vaid pakub abi pakkimisel ja terve järjekord ootab rahulikult, kuni sa oma asjad kottidesse saad.

Keegi tegi küsitluse, et mida ütleks britt tulnukale, kui tema aeda maanduks UFO. Enamik britte vastas, et pakuks neile ühe “kena tassikese teed” ehk “nice cup of tea”. Teed joob britt kindlasti piimaga ja paljud vanema kooli inimesed eelist avad tavalist musta teed igasugustele vigur-teesortidele. Isegi Earl Grey ei ole paljude jaoks “päris” tee.

Brittidel on oma institutsioon, mida eelkõige töölisrahvas armsaks peab: “Greasy spoon caf” ehk rasvase lusika kohvik. Meie mõistes on see söökla, kus akendel ees pitskardinad ja laudadel vakstu, menüüs aga kodused toidud, mida iga britt jumaldab, nagu peekon, muna ja tšipsid, ahjupraad (roast dinner), saiavorm custard’iga (omamoodi vanillikastmega) jne.

Portsjonid on rikkalikud ja kundedel omanikega familiaarsed suhted. Londoni turist leiab parimad greasy spoon’id Ida-Londonist, kus koos ehitajate, trendinoortega, taksojuhtide ja pensionäridega einet võtta on elamus, mis annab brittide elust rohkem aimu kui tiir ümber Big Beni.

Minu postkasti potsatab iga nädal meie linnaosa ajaleht. Umbes pool sellest on kirjutatud arusaamatutes konksudes, lisaks pakutakse võimalust tellida lehe tasuta tõlge teistesse eksootilistesse keeltesse, nagu bengali või urdu. Suur hulk Ida-Londoni elanikke on uusasukad Aasia riikidest ning mehed toovad tihti endale umbkeelse naise Pakistani mägikülast. Viimastel pole soovi keelt õppida, sest tervise- või riigiasutuses pakutakse lahkelt tasuta tõlki.

Tõlketeenustele kulutab Briti riik aga tohutud summad. Korraks kerkis mõte teenus tasuliseks muuta, aga see ettepanek ei läinud läbi.

Ka ei saada Suurbritannia riigist välja võõramaalastest kriminaale, kui nende elu võiks kodumaale naastes ohtu sattuda. See, et brittide endi elu seeläbi ohtu seatakse, polegi nagu oluline. Vahel on mul brittidest lausa kahju, sest nende tolerantsile ja armastusväärsusele ei vastata alati samaga.

Eestlane peab end laulurahvaks, kuid minu meelest on seda hoopis britid. Käige mõnel kõrgliiga jalgpallimängul, kus pealtvaatajaid 40 000 – 60 000, ning kui pool neist lauluotsa üles võtab, on detsibelle enam kui meie laulupeol. Imeline on ka see, kuidas laul algab spontaanselt ühest nurgast ja levib kui merelaine üle staadioni. Keskmine eestlane küll niipalju laule peast ei tea kui üks briti jalkafänn.

Eestlane tahab lõunasöögiks midagi sooja, aga britt lepib võileivaga. See on kahekordne, kandiline ja diagonaalis kaheks lõigatud, suurem kui ükski eesti leib ja sadade maitsvate täidistega. Lisaks võileivale ostab britt kindlasti ka paki kartulikrõpse (crisps). Krõpsud käivad ka iga koolilapse lõunakarpi. Kuigi britid söövad tohutul hulgal kartulikrõpse, on nende rahvuslikuks lemmikuks hoopis chips’id. Need on pontsakad kartuliklotsid, millel pole midagi ühist friikartulitega. Fish ja chips on aga brittide rahvusroog ja polegi nii ammu, kui seda müüdi ajalehepaberisse pakitult, piserdatult ohtra äädika ja soolaga.

Britt toetab kõike, mis on hea ja õiglane. Nii on nad agarad loomakaitsjad, võrdsuse ja muude inimõiguste eest seisjad ja kõiksuguste positiivsete asjade eest võitlejad. Siin on ka taimetoitlaste paradiis.

Just äsja tuli keskkonnaministeerium lagedale uute seadusettepanekutega koerapidamise asjus. Seal oli näiteks punkt, et koera ei tohiks sööta vähem kui tund enne või pärast aktiivset liikumist, sest see võib tekitada puhitust. Ka nõuab seadus, et omanik pakuks koerale piisavalt vaimset stimulatsiooni – kontakte inimeste ja koduloomadega ja erutavaid mänguasju.

Brittidele on välimus väga oluline ja enamik neist on suured asjatundjad riiete ja jalanõude osas. Briti töölisklassi noored on aga ilmale toonud sellised tänavakultuurid nagu Teddy boy&rsq uo;d, skinhead’id, uusromantikud, mod’id, casual’id, pungid jne, mis on siit saarelt levinud ­kõikjale.

Britid arvavad, et nende moemaitse on parim, ning kogu maailm paistab nendega nõustuvat – maailma tähtsaimad moeprofid on sageli britid ning Suurbritannia on nagu ideede kasvulava, kust kogu ilm käib inspiratsiooni noppimas.