Ostsin hiljuti ühest Tallinna toidupoest kaks kodust kotletti, sest nende nimi äratas nostalgilisi mälestusi. Veidi hiljem nõristasid kaks seest heleroosat käkikest taldrikule rasva ning maitsesid... jah, kui üldse millegi, siis kergelt soola järele. Kuid mu hammaste all ragisesid eurod, sest euro oli maksnud kumbki kotlet.

Tahtsin ühtäkki nii väga tagasi Inglismaale, kus veetsin aasta viimased päevad. Inglismaale, kus sõin keskmiselt odavamalt, vaheldusküllasemalt ja maitsvamalt, kui Eestis sel dekaadil keskmiselt võimalik on olnud.

TURISTI EINE: 543 kilokalori väärtuses võileibasid, põldmarja-mustika smuuti, värvilised juurviljakrõpsud. Kõik kokku vähem kui nelja euro eest.

„Vabandust, aga kas te teenite selle pealt mingitki kasumit,“ küsisin Birminghami Bootsi klienditeenindajalt, olles ta ette ladunud suure karbitäie kanafilee, basiiliku ja päiksekuivatatud tomatitega pastasalatit, pakitäie peedi-­pastinaagi-bataadikrõpse ning Nakedi tume­rohelise õuna-mango-ananassi-banaani-kiivi-spirulina-klorella-brokoli-spinati-peterselli-ingveri-wheatgrass’i-rohevetikate-küüslaugusmuuti, mis muide on vastuoluliste komponentide kiuste dirigeeritud oivaliseks maitsesümfooniaks.

KOLM ASJA KOLME NAELAGA: hinnad kõiguvad sõltuvalt poest kuid deal sisaldab alati "põhikäiku", snäkki ja jooki.

„Ei ole kunagi sellele mõelnud,“ vastas äsja murdeeast väljunud kassapidaja, „aga küllap vist. Muidu nad seda ju ei teeks.“

Meal Deali arve oli kokku 3,39 naela, eurodes seega umbes 3,84. Ja paberkott tuli lunch’iga kaasa tasuta.

Muidugi võib Suurbritannias kulutada toidule ka väga palju, kuid fantastilisi Meal Deale teevad Ühendkuningriigis tõesti ­peaaegu kõik toidupoed Tescost Mark & Spencerini. Üldjuhul sisaldab deal karbisalatit või suurt võileivapakki, krõpse (mis võivad olla ka tervislikumapoolsed) või puuviljasalatit või pähkli-marjabatoonikest ning jooki (mis, nagu Nakedi smuuti näitest paistis, ei pea sugugi olema suhkrune limonaad). Hind kogu komplekti eest kõigub 3 ja 4 naela vahel (Londonis on Meal Dealid pisut kallimad kui väljaspool pealinna). Toidu peaaegu kättesaamatu kallidusega äraharjutatud eestlasele tundub see ärilise mustkunstina.

„Väike turg,“ ütlevad siinsed toidukaupmehed nüüd. Ongi väike; toiduäri polaarjoone lähistel on kindlasti kallis ja raske. Kuid midagi sõltub turu dikteeritu kõrval ka mõtlemisharjumustest. Kui Sloughis veidi enne aastavahetust Mark & Spenceri ööpäev läbi avatud toidupoodi astusin, oli seal südaööl aeguv suur jogurt hinnatud alla 45 pennile (umbes 51 senti). Pood oli võtnud vaevaks tootele eraldi sooduskleepsu peale panna, selmet see lihtsalt minema visata.

See jäi meelde rohkem kui ilutulestik, mis algas mõnekümne minuti pärast.

***

Küllap mäletavad paljud veidi vanemad eestlased aegu, mil Eesti taasiseseisvumise järel Londonisse reisimine taas võimalikuks muutus.

Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest ei nõudnud Suurbritannia Eesti kodanikelt kunagi viisat, kuid oh kui kallis tundus Londoni hinnatase eestlasele 1990ndate alguses või lõpuski. Mõnetuhande kroonise kuupalga juures näis äraütlemata kulukas nii metroosõit, hotellis majutumine kui ka pubis pindi õlle joomine.

Ekspress võttis nööbist britt Charlesil ja palus tal kirjeldada, mis tunded valdavad teda hindu vaadates ühes Tallinna suurimas toidupoes.