Habras rahu päikeselises Beirutis
Beirut ja Lähis-Ida regioon laiemalt ei tule praegu reisihuvilisele tõenäoliselt pähe just esimese sihtkohana. Kuid hoolimata ettearvamatust poliitilisest olukorrast pakub Vahemere idakaldal asuv Liibanoni pealinn võimalust veeta huvitav lühike puhkus, mida saab sisustada mereäärse promenaadiga päikese käes, vaid jalutuskäigu kaugusele jääva (seni veel) rahumeelse valitsusvastase demonstratsiooniga ning mitmel pool leiduvate suurepäraste ja elavate meelelahutuspaikade külastamisega.
Detsembri algusest Beiruti kesklinnas massiliste demonstratsioonidega ametisoleva valitsuse tagasiastumist nõudev opositsioon ning niinimetatud 14. märtsi koalitsioon saavutasid pühadeperioodiks, mil järjestikku peeti kristlaste poolt jõule, moslemid tähistasid eid al-adha püha ning vahetus aasta, sisulise kokkuleppe võimalike intsidentide vältimiseks. Saavutatud lepe püsis, kuid üsna hapral pinnal, kuna opositsiooni nõudmised pole muutunud ning endise peaministri Rafik Hariri tapmise järel jõud ühendanud läänemeelseks peetava bloki poolt pole järeleandmisi oodata. Samas on kõigi osapoolte retoorikas olulisel kohal lubadus hoiduda provokatsioonidest, mis võiksid viia 15 aastat väldanud kodusõja taaspuhkemisele.
Möödunud suvel liikumise enese ning suure enamiku araabiamaailma arvates Iisraeli vastu võidukat sõda pidanud Hezbollah' eestvedamisel toimuvate demonstratsioonide alal saab fotojäädvustustest huvitunud välismaalane häirimata ringi käia umbes paari minuti jagu, saadetuna Hezbollah' raadiosaatjatega "valvurite" infovahetusest. Seejärel on oodata mõne raadiosaatjaga mehe viisakat, kuid vastuvaidlemist mittesallivat palvet endaga kaasa tulla olukorda selgitama. Selgitamise juures on kasu sellest, kui ringiuitaja pole ameeriklane, ja kuna Hezbollah on vägagi meediateadlik, pistetakse sulle telgis, mille valvuritel on kõrvuti vesipiibuga haardeulatuses ka Kalašnikovi automaadid, pihku fotografeerimist ja ringikõndimist lubav tõend.
Vaid mõnisada meetrit opositsiooni telklinnakuks kujunenud alast, mis on kodusõjaaegse moslemite Ida- ja kristlaste Lääne-Beiruti eraldanud niinimetatud "rohelise joone" kohal, asub üks kahest Beiruti peamisest meelelahutuskvartalist, Monot' tänav. Ühelt poolt on justkui tegu sürrealistliku teise maailmaga, kuna vaid mõni samm eraldab sõjaka Hezbollah' liidri Hassan Nasrallah' poolehoidjaid elunautijatest, kuid teisalt on meeleavaldajate lähedus siiski tunda kõikjal viibivate relvastatud sõjaväelaste ning muidu ekstravagantse pidupaigana tuntud alal valitseva vaoshoitud meeleolu järgi.
Enamgi toob eri usu- ja muude sektide kokkupuutepunktis Liibanonis kontraste värvikalt illustreerivas Beirutis need erinevused välja jalutuskäik kuulsal Vahemere-äärsel promenaadil. Promenaad algab vaid paarsada meetrit eemal paigast, kus võimas autopomm tappis 2005. aasta valentinipäeval endise peaministri Rafik Hariri ja veel kümmekond inimest ning sisuliselt purustas äsja kodusõja purustustest renoveeritud mereäärse St George'i hotelli. Jalutuskäiku ilmestavad stoilises rahus triktrakki (backgammon - leidsin sellise tõlke internetist) mängivad ülikondades vanemad härrasmehed, aastavahetuse puhul paugutajatega lõbutsevad poisikesed, ringikõndijatele karastusjooke ja snäkke, lotopileteid ja muud kraami müüvad tänavakaubitsejad, kingaviksijad, vesipiibu pakkujad ja jaanuaripäikeses ujumispükste väel pallimänge harrastavad tumepruunid rannalõvid.
Jan Jõgis-Laats
