Saime kutse Indiasse Euroopa Liidu filmide festivalile. Avafilmiks on valitud meie „Kirsitubakas“. Mis asja? Päriselt? Okei. Vana film elab ikka veel oma elu, tuterdab mööda ilma ringi kanderaami abil. Läheb suuremaks asjaajamiseks, vahetame kümnete ­inimestega sadu meile. Selleks, et India viisa taotlusvormi täita, tuleb põhimõtteliselt teada oma sugupuud: kes mis haigusi on põdenud, milliseid toitumisharjumusi viljelnud.

Meid on hoiatatud, et suvel toimetavad Indias agaralt vereimejad malaariasääsed. Muidu suhteliselt tšill AM muutub öö enne väljalendu väikest viisi panikööriks, saates KMile sõnumeid sisuga: „Peame midagi ette võtma, keegi meist peab eluga tagasi tulema, me ei tohi lubada, et meie ühine laps jääb orvuks.“ Paraku vaktsineerima enam ei jõua. Sõidame reisile Tõnis Kahu sõnastatud deviisi all: „On, nagu on, parem ikka kui mitte midagi.“

Järgmisel päeval kannab KLM meid Amsterdamist New Delhisse, Andres Maimiku nimeline meessoost reisija tellib endale hoogsalt punast veini, aga ei arvesta füüsikalise hõõrdejõu nappusega kandiku ja pudeli vahel. Punaveini paiskub nii ta enda kui kaasreisijate pükstele. Aga hindu poleks hindu, kui ta reageeriks sellise tühise maise äparduse peale. Sansaararattas ikka juhtub. Hindu ulatab oma teki, et AM saaks end puhastada ja pärast äpardust tellivad kõik kolm ­pinginaabrit, hindu, muhamedlane ja agnostik, endale topsitäie viskit. Jah, isegi muhamedlane, kuigi käimas on ramadaan.

Lennuk maandub ja nagu arvata võiski, pole meil kedagi vastas. ­Delhi õhk on nii lämbe, vürtsine ja sudune, et selle vastu lööb pea ära. Ostame esimesest lennujaama tax-free poest peened parfüümid (D&G; Carolina Herrera), et aroomide virvarris veidigi värskusillusiooni säilitada.

ÜKS VÄRSKE AJALEHT, PALUN: Andres Maimik teeb India hommikus kaupa kohaliku leheelevandiga.

Kell on pool viis hommikul. Laseme taksojuhil helistada kinnipandud hotelli, et külalised kohe saabuvad. Aga taksojuht teatab, et hotell ei võta meid vastu. Mida värki? Võtame toru üle, seal mulistab keegi vaevumõistetavas inglise keeles, et käimas on mingi protest ning seepärast meid ei teenindata. Nii keerab taksojuht esimese ettejuhtuva peldikusertifikaadiga hotelli ette, et saaks vähemalt külje maha. Olime lubanud talle 300 ruupiat, mille AM ka kenasti ära maksis. Taksojuht vaatas raha, vaatas veel korra, silmad läksid suureks ja ta tahtnuks nagu midagi öelda, siis aga mõtles ümber ja haihtus öhe. Mõni hetk hiljem selgus taksojuhi omapärase käitumise põhjus: 300 ruupia asemel oli ta saanud meilt 1500 ruupiat. Hallikas tonaalsuses Mahatma Gandhi pildiga sajane ja viiesajane on äravahetamiseni sarnased.

Nagu hiljem selgus, olime sattunud tüüpilise India petuskeemi ohvriteks, kus turistidele aetakse kägu, et nende poolt kinnipandud hotelli on tabanud mingi streik, tulekahju või üleujutus. Kuid parim, mida saad selles olukorras peale hakata, on see, et võtad kõike nagu seiklust. Esimene öö hotellitoas – kõik undab, pläriseb, tuututab, haiseb ja koriseb. Kuidas me selle nädala siin küll üle elame?

Monkey business, Vol 1: Hanuman ja Eesti saatkond

Suundume hommikul lähimasse turismibüroosse, et leida rahaliste võimalustega sobiv hotellike, mille toavaikuses hakata ette valmistama oma meistriklassi (jah, MASTER­CLASS: hea, kui suudad eesti

PELDIKHOTELLI HOMMIKUSÖÖK: tekitas tunde, et viibitakse meditsiiniasutuses

keeles poolteist tundi mõtestatud monoloogi välja vedada, aga nüüd peab võõras keeles ja võõrast kultuurikontekstist inimestele hakkama tegema nägu, nagu oleksime väga erudeeritud ja rikka kogemustepagasiga filmilavastajad). Korraga ümbritseb meid kümme meest, kes kõik küsivad ükshaaval ja korraga, kuhu me soovime Indias sõita, ning muudkui soovitavad erinevaid teenuseid. Aeg muudkui veereb, aga meie istume ikka veel infokeskuses ja seletame , et ei-ei, soovime ainult paariks ööks hotelli, mitte külastada Taj Mahali või sõita Gangese ülemjooksule.

Uue hotelli lähistel valvab meie üle suur punane koletis – ahvjumal Hanuman, kelle punases kõhus asub tempel, millesse tohivad siseneda ainult mehed ning mille väravad on täis peaministri pilte ja Bolly­woodi staaridega tootereklaame. Hanumani ümbritseval ringristmikul kihab tõsine tänavaelu: tuututavad rikšad ja möirgavad värvilised rekad, mille vahel jooksevad hulljulged taadid suurte puuviljakärudega, lapsed mängivad rentslis kassikorjusega ning turbaniga kaupmees pakub röstitud oravat.

Ahv on India traditsioonis kõva tegija. Eriti eksklusiivse tee lehed on korjatud dresseeritud ahvide poolt. Eesti suursaatkonnas on ahvid igapäevasteks külalisteks. Kui saatkond korraldas Nüganeni filmi „1944“ näitamise saatkonna katusel, korraldasid ahvid blitzkrieg’i ­renditud popkorni-masinale. Nii ongi, et Delhis Eesti kultuuriasju korraldava Indrek Eriksoni lisakohustuseks on likvideerida saatkonna seinale ladestuvat ahvisitta.

Eesti suursaadik Riho Kruuv võtab aega, et edaspidi meiega ringi gruuvida ja kaitsta meid närvesööva asjaajamise eest. Istume ühel hetkel saatkonna valge Audi tagaistmel ning juba järgmisel hetkel avastame end pressikonverentsil koos mustas ülikonnas EU bossidega esindamas tervet Euroopa filmitööstust. Tekib võõritusmoment, kus sina polegi päris sina, vaid mingi tegelane kuskilt filmist, kelle sekeldustele distantsilt kaasa elad.

MODERAATOR SIDDHARTHA JA TEMA JÄRGIJAD: järjekordset meistriklassi aitas läbi viia peaaegu et Buddha ise (pisut küll dieeti pidanud kujul), filmikooli professor Siddhartha Anupami.
Foto: Erakogu

Avatseremoonia algab suurejooneliselt: Riho Kruuv tutvustab meid idamaise ülevoolavusega kui eesti kino kahte tugipiilarit, eesti kino kroonprintsi ja -printsessi. Seejärel laulavad hispaania ooperilauljad, siis tõustakse India hümniks püsti, siis rulluvad kardinad ja peale pannakse meie film. Oh jeebukadjeetsar – see tuleb DVD-lt! Nii võimas paraadüritus, aga filmikoopiaks on ikkagi osatud leida kõige kesisem variant kõigist võimalikest.

Järgmisel päeval peame maha meistriklassi, milleks oleme omajagu harjutanud, kuid kuna hindud esitavad suvaküsimusi, läheb meistriklass omasoodu triivima. Kui vaimuvalguse jagamine läbi, ei lahku ükski osaleja, vaid kõik kukuvad meie ümber trügima, autogramme nuiama ning selfie’sid tegema. Kõik meie kaasatoodud DVDd rabatakse kümne minutiga ära.

Üks eriti tarmukas tegelane jääbki meil järel käima. Tüübil on mingi projekt, millele ta loodab meie kujul produtsenti leida, aga enne kui me jõuame talle midagi lohutuseks kokku luuletada, tuleb meie võõrustaja ­Dhrishti ja ütleb, et me oleks selle tüütuse vastu kurjemad ja ajaks ta konkreetselt minema. Miks siis kohe nii? „Sest igasuguste isikutega suhtlemine pole teie seisusele kohane.“ Paraku ei leidnud kumbki Maimik motivatsiooni fänni peale karjuda ja Dhrishti pidi ise musta töö ära tegema. (Meenub, kuidas noored vene filminäitlejad seletasid, et kui sa võtteplatsil ei tujutse ega ülbitse, siis ei võta sind keegi tõsiselt.) Siiski saime oma seisust ära kasutada raha küsivate tänavalaste peal.

Järgmisel päeval lendame Punesse, mis on nagu Tartu Eestis, India akadeemiline ja kultuuriline keskus. Pune filmikool on üks põhilisi India filmitööstuse kasvulavasid ning Punes on ka rohkem õhku, rohkem rohelust, rohem aeglust. Tartupäraselt õnnestub meil ka kapitaalselt tülli pöörata. Karjume

OI, ME OLEME KUULSAD: "Puna Times Mirror" pühendas Euroopa filmitegijate külaskäigule külluslikult leheruumi.

tänavakohvikus teineteise peale, aga keegi ei pane tähele, sest hääl lihtsalt ei kaigu ümbritsevast mürafoonist üle. Ühtäkki tundub tülitsemine mõttetu. Esineme edasi endiselt harmoonilises abielus oleva paarina, sest ei jaksaks neile lihtsatele ja positiivsetele inimestele seletada õhtumaist inimsuhete, kokkusaamiste ja lahkuminekute hämarapõhist süsteemi. Tõmbame toonid alla, pühime pisarad ja edaspidi liigume mõnusas koosmeeles. Nagu ütles kuulus Tartu kirjanik Mati Unt: „Hea on ära leppida, sest siis saab jälle tülli minna.“

Õhtul kohtume hotellis oma India sõbra Mohitiga, kes on vahepeal astunud kokkuleppeabiellu. Kui seitsme aasta eest oli Mohit pikkade lokkidega, teksade ja T-särgiga vahva sell, kes alalõpmata naeris, siis nüüd on tast saanud musta habemega ja traditsioonilist kaftanit kandev tõsine mees, kes annab meile alustuseks oma bisniskaardi. Sotsiaalne seisus kohustab.

Mohit ja tema naine räägivad avameelselt, kuidas alguses neil oli päris raske, sest nad ei meeldinud teineteisele üldse, aga aegamisi on harjutud ja saadud sõpradeks. Nagu in­dia­lased ise ütlevad – armastusse kasvamine. Ühe „Kirsitubaka“ kohaliku fänni sõnul oli film tema jaoks eriline seetõttu, et meie filmis esitatud armastuse tekkimine samm-sammult on India kinos äärmiselt haruldane. Tavalises bollywoodikas käib plaks ja ollaksegi juba sügavas loves.

Kinno minnes võetakse kõigepealt kingad jalast. Ei saagi aru, kas põhjus on kultuuritempli uue põrandavaiba puhtana hoidmine või on see India põlistraditsioon. Esindusülikonnas suursaadikul tuleb piinlikkus alla neelata ning sokkis Euroopa Liitu esindada. Sellest hoolimata on helikvaliteet niisama õudne, nagu tülitseks perekond paneelmaja kõrvalkorteris. Näib, et tehnilisest praagist oleme häiritud vaid meie ise, indialased ei aplodeeri mitte ainult filmi lõpus, vaid ka stseenide vahel. Film läheb täismajale ning järgmisel päeval toimuvale meistri­klassile registreerub üle 200 inimese.

Monki bisnis, Vol 2: Treebo valitseja

Tõuseme hommikul kell 5 oma Tree­bo Sahara hotellikeses, et ­lennata tagasi Delhisse. KM on all fuajees juba üsna närvis ootamisest. AM pakib rabistades kohvreid, kui järsku ilmub hotelliteenija mundris vuntsidega tegelane, kes linnukeelse mulisemise saatel hakkab AMi kasutatud ihupesu sorteerima. „Hey, mister, what are you doing?“ – „­Helping, helping.“ AM rabab ­riided tagasi enda kätte ja topib kohvrisse. Järsku haarab tüüp laualt koju kaasa ostetud Old Monki rummipudeli ja hakkab sellega uksest välja ­minema. „Hello. Give it back!“ – „No drinking in airplane.“ Toapoiss ei mõtlegi AM omandit tagastada. „What are you going to do with my rum?“ – „I drink it.“ „No, you won’t.“ AM sikutab mehel pudeli käest ja topib kohvrisse, tõmbab igaks juhuks luku kinni.

SU ÜLE HANUMAN VALVAKU: Andres Maimik, tüüpiline India jalgrattur ning roheline buss.

Samal ajal, kui AM vannitoast hügieenitarvikuid kokku korjab, näeb ta silmanurgast, kuidas mees õngitseb pudeli kohvrist välja ja peidab kapi taha. AM korjab pudeli sealt välja ja pistab uuesti kohvrisse, püüdes end mehe ja kohvri vahele sättida nii, et vaenlane ei mahuks temast mööda ihaldatud saaki püüdma. Tüüp leiab kuidagi ikkagi võimaluse rummipudel ära hiivata, see lahti koukida ja lonksuke alla neelata ning seejärel pudel kardina taha peita. „What the fuck! Go away.“ – „No. I help.“ – „Please, ­leave me alone.“ Vunts võtab seepeale hoopis AMi pagasi pihku: „I help. Tip, tip, tip.“ Uskumatu! Tüüp, kes enne jultunult tahtis rummipudelit tuuri panna, nõuab silmagi pilgutamata jootraha.

Lennuväljal selgub, et kogu selle jama peale on AM oma lennukipileti hotelli unustanud.

Delhis oleme kinni pannud toa Royal Plaza nimelises viietärnihotellis, et lubada endale kuninglikku eraldatust räpasest ja kärarikkast tänavaelust. Loomulikult ei ole meil vastas autot, mida reisibüroo lubas orgunnida. Võtame ettejuhtuva takso, kes häirimatult sukeldub slummi kitsastele tänavatele. Autoaknast välja vaadates ümbritseb meid kulunud fassaadidega hotellide ­ookean, ühel sildil uhkem nimi kui teisel: Maharadzha, Taj Mahal, Venetian Pearl, Verssailles, Luxury Palace... Hotellide juures on massaažisalongid, mis pakuvad õnneliku lõpuga täis-keha-hoolitsust. Kasvab rahutus – on see ikka õige suund, kuhu meid sõidutatakse? Takso peatub eriti rämeda fassaadiga maja ees, mille sildile on tõepoolest kirjutatud Royal Plaza.

Hotelli kitsas ja tolmuses fuajees kõrgub hunnik telliskive, mille otsas on paar motikakiivrit. Põrandal pikutavad kaks isikut ja koer, kes meid nähes laisalt pead tõstab. Korrapealt on meie ümber tosinkond indialast, kes omavahel vaidlevad, vehivad kätega ja osutavad igasse ilmakaarde. Lõpuks tõmbab üks naksakam tegelane meid oma auto pardale ja seletab, et see siin olevat väike Royal Plaza, aga tema viib meid nüüd suurde Royal Plazasse. Lisaks kutsub ta meid oma õnneliku lõpuga kehahoolduse salongi. Lubame pakkumise üle järele mõelda, eelistades hetkel õnneliku lõpuga maandumist õiges Royal Plazas.

LÖÖ AGA JALGA VASTU MAAD...: tüüpilised India koerad ei lase end millestki kõigutada.

Jõudes kohale, lubame endale enam mitte hotellist väljuda. Siin on uhked lüht­rid, laemaalingud ja pseudorenessanslikud marmorkujud. Kui otsustame 42kraadise ­õhutemperatuuri eest põgeneda basseinijahedusse, mille pärast sai just see hotell valitud, selgub, et bassein on külastajatele suletud. Mida perset! Aga eestlane poleks eestlane, kui ta oma tahtmist ei saaks. Lepime kokku, et kui keegi tuleb meid arreteerima, siis paneme toorelt tuima: „Mesmes? Ei saa aru! Jätke meid rahule!“ Õnneks klient on kuningas, vähemalt seni, kuni ta oma rahakotiraudu painutab, ning me sulistame seni, kuni on aeg lennujaama siirduda.

Indiasse virguma siirduva eestlase kohustuslik programm on edukalt läbitud: sõidetud on rikšaga, loobutud kogu rahast, kõhtu on hangitud pahalane, kümmeldud mussoonvihmas ja praetud saunalavalähedases kuumuses, immutatud seedeorganeid ja riideid erinevate vürtsidega. Lõpuks ei taha muud kui värsket õhku ja koju.

Monkey business, Vol 3: Air Baltic

Selle eest, et seiklusele saab korralik punkt pandud, hoolitseb meid Amsterdamist Tallinna toimetav „lemmiklennufirma“, herr Flicki asutatud Air Baltic, kes oskab oma reisijaid kottida kõikides võimalikes asendites, alates pagasist, lõpetades pardateenindusega. Kuumaveetass Liptoni kotikesega maksab viis eurot.

Kuna lennukikõhtu paigutatava pagasi eest küsitakse hingehinda, siis on salongi kotihoidikud pilgeni kohvreid täis topitud ning viimastele pardaletulijatele pole ruumi oma pagasit kuhugi paigutada. AM lükkab oma arvutikoti viimase istme taha, sest seal on veel üks kohver ees. Korraga pistab siilipeaga stjuuard röökima: „Kuhu sa oma arust oma koti panid! Sa oled rikkunud reegleid.“ AM on mures, et temaga võib juhtuda sama, mis juhtus United Airlinesi pardal olnud arstiga, kes meeskonna poolt lennukist välja lohistati. Higist leemendava näoga stjuuard käsib välja võtta kõik liitiumakud. „Mis kuradi liitium­akud?“ küsib KM. „Võta välja liitium­akud!“ Kumbki Maimik ei saa ikka veel midagi aru. Ka teised lennukireisijad vaatavad olukorda hämminguga. Lõpuks käsib stjuuard AMil kotist arvuti välja võtta ja läheb ise kotiga minema.

Air Balticu õhulaev maandub Tallinna lennujaamas uljalt ühel rattal, reisijate küüned murdumas istmekatetesse. Lennukist väljumisel seisatub KM kurja stjuuardi ees, vaatab talle silma sisse, võtab välja märkmiku ja kirjutab sinna üles stjuuardi nime. Nii profülaktika mõttes, et noormees end oma ametis liiga mugavalt ei tunneks.

Lennujaamas KMi viha haihtub ning tarbijakaitsesse jääb seekord helistamata. Selle asemel tõuseb uus mure – sekelduste käigus on lennuki pardale ununenud lapsele kingituseks ostetud türkiissinine pehmik­elevant. Silme ees kangastub kohutav pilt, kuidas siilipeaga stjuuard Juris võtab meie tibu helesinise elevandi kaissu ja lutsutab tema lonti.