Ilma veeta mere ääres
Ebaharilik oli juba reisi algus – läksime lennujaama ilma ühegi broneeringuta, teades vaid, et sel päeval kell kaks pidi väljuma lend Sharm-el-Sheikhi, ja Goadventure’i teenindusboksist saime tšarterile kolm kohta. Järgmisena oli vaja Sharmist minna Dahabi, mis on Egiptuse turismisihtkohtadest minu lemmik. Autosõit sinna kestab umbes poolteist tundi ja kulgeb maaliliste mägede vahel (transfeer maksab 150 naela). Meie esialgne plaan oli suunduda veel samal õhtul Dahabist edasi lõppsihtkohta Blue Lagooni, kuid kuna pidime minema paadiga ja tuul tõusis öö hakul üpris tugevaks, siis otsustasime oodata hommikuni ja jätta suurte lainetega korallirifi otsas ukerdamise mõneks teiseks korraks.
Teadsime, et jääme laguuni vähemalt kaheks nädalaks, nii et pidime tegema korraliku toiduvarude kalkulatsiooni. Tony ja Chris olid varemgi laguunis elanud ja teadsid täpselt, mida on mõistlik kaasa võtta. Ostsime poest kottide viisi sibulat, ube, feta juustu, makarone, riisi, tomateid, datleid ja moosi. Esialgu tundus selline menüü kergelt üksluine, aga beduiinide juures elades sellega harjub.
Huvitav tähelepanek Asshala poe hindade koha pealt: kui meie ladusime kauba letile, siis teatas süsimust mees leti tagant hinnaks 600 naela, aga kui Tony kutsus poodi ühe kohaliku sõbra, kes juhuslikult mööda jalutas, kukkus hind kolinal 100 naelale. Hiljem sain teada, et too hinnalangetaja ongi üks Blue Lagooni põlisasukatest, Mohammed Aid.
Ta oli meid kohates siiralt rõõmus ja organiseeris kohe auto, millele tõstsime oma surfikama ja äsja soetatud toiduvarud, et need transporditaks laguuni. (Auto sõidab Dahabist Blue Lagooni suure ringiga, läbi Nuweiba. See on lihtsaim viis sinna saada.)
Sinise Augu juures saab autotee otsa, edasi on võimalik minna vaid mööda kitsukest jalgrada, mis kulgeb mägede ja mere vahel. Tee algusest on võimalus asjade transpordiks võtta kaamel, kuid kuna meie asjad olid juba ees ära saadetud, siis pidime seekord kaamelitaltsutajad jätma kurbade nägudega järgmisi kliente ootama. Hiljem imestasin mitu korda, kuidas see tee kõigi oma küngaste ja kitsaskohtadega kaamelile üldse läbitav on. Küsisin seda ka Mohammedilt, ta ütles, et isegi kui kaamel peaks libastuma ja vette kukkuma, siis nad on osavad ujujad ja ronivad tagasi kaldale. Siiski tuleb vahel ette ka surmajuhtumeid.
Pärast kahetunnist rännakut jõudsime Ras Abu Ghalumi, mis on esimene beduiiniküla Dahabi poolt tulles. Kohe tervitas meid suur silt “Cold Drinks” ja selle all sõbraliku näoga galabeya’t (beduiinide kleidi-moodi riietus) kandev mehike. Ta võttis meid avasüli vastu, pakkus varjualust ja külma jooki. Abu Ghalumist on võimalik laguuni minna kas jala, mis võtab umbes poolteist tundi, või küsida beduiinide käest autot koos juhiga. Kuna tuul oli tõusmas ning Tony ja Chris kibelesid juba merele, siis lasime tollel beduiinil auto kutsuda ja sõitsime Blue Lagooni. Auto eest andsime 50 naela.
Pärast 10minutilist sõitu avanes esimene vaade päikese käes sillerdavale laguunile, see oli kirjeldamatult kaunis. Klišeelik kohanimi õigustab ennast täiesti: mahe läbipaistev helesinine vesi kutsub suplema.
Laguuni ääres asub umbes 20 hütti, suuremaid ja väiksemaid, püsti seisvaid ja pikali vajunuid. 60ndatel oli see populaarne koht Iisraelist lõunasse rändavate hipide seas, kes elasid õlg õla kõrval beduiinidega nende majakestes. Praegu on jäänud Blue Lagooni vaid kaks asukat: Mohammed Abulajen ning Awad, kes elavad kõige avaramas ehitises, mida nad ise kutsuvad restoraniks. Nimi pole päris vale, sest sealt on tõesti võimalik toitu tellida. Kui läksin ühel õhtul restosse (släng laguuni restorani kohta) Abulajeni otsima, leidsin sealt eest viieliikmelise maailmaränduritest saksa perekonna, kes parajasti esitasid enda õhtusöögi tellimust. Lisaks klassikale (riis, salat, makaronid, leib) olid pereisal väga spetsiifilised mereandide eelistused. Sel ajal, kui Awad hakkas köögis pliidi alla tuld tegema, suundus Abulajen kalale (ujumispükstes ja harpuuniga). Oli kottpime ja hetk enne merre hüppamist teatas Awad mulle veel, et kõrge tõusu tõttu pidi tol ööl palju haisid olema. Minu suureks üllatuseks oli mees juba poole tunni pärast nelja hiigelsuure vähiga tagasi, lisaks sületäis eriskummalisi kalu ja üks kaheksajalg. Viimase kättesaamine oli olnud puhtalt õnn, kuna nad annavad tavaliselt näole vaid mõõna ajal. Huvitavaks vaatemänguks kujunes kaheksajala kaela murdmine, mida Abulajen tegi näoga, nagu oleksid tal käsil tavalised majapidamistööd.
Meie elasime restoranist paarsada meetrit eemal, täiesti laguuni tipus, kus on 3 husha’t (2–4toalised hütid). Meie husha koosnes kolmest osast, millest vaid üks oli nelja seinaga ümbritsetud – seal me ka magasime. Kahel teisel esimene sein puudus, ühes hoidsime surfivarustust ja teine oli nii-öelda köök, tegelikkuses lihtsalt toiduvarude hoidla. Sealjuures oli meil ka väike gaasiballoon, mille peal süüa teha. Too on laguuni oludes luksus, väga hästi saab hakkama ka lõkke peal toitu valmistades.
Kõrbes kasvab puu, mida kutsutakse magic tree’ks ja mis pärast süütamist hõõgub mitukümmend tundi. Toite, mis vajavad suurt tuld, selle peal valmistada ei saa, kuid see on ideaalne näiteks vee keetmiseks. Meie hoidsime kannu tulel peaaegu terve päeva, sest tee on jook, mida locod (kohalikud) joovad kogu aeg ja ei kulunud kahte päevagi, kuni see ka mind nakatas. Alguses olin üllatunud suhkru kogusest (kaks peotäit väikese kannu peale), mida Abulajen tee sisse pani – tegemist oli peaaegu küllastunud lahusega. Nüüd joon ka Eestis samamoodi.
Blue Lagoonis käib elurütm päikese järgi. Ärkasin kuue paiku, kui esimesed kiired mägede tagant kumama hakkasid, ja pugesin magamiskotti koos pimeda saabumisega. Elektri puudumise tõttu pole päevavalguse kadudes suurt midagi teha. Keskeltläbi üle nelja päeva, soovi korral ka tihemini, paneb Awad pimeduse saabudes restoranis mõneks tunniks generaatori tööle, et oleks võimalik laadida telefone, sülearvuteid, videotehnikat. Seejuures süttivad ka mõned lambid, nii et aeg-ajalt saab siiski tunda ka elektri võlusid. Uneaja sättimine päikese järgi tundus väga loomulik ja oli organismile täielik õnnistus – energiat oli kogu aeg ülearu ja tuju laes.
Vähegi seiklushimulisel ei tohiks Egiptuse kogemus piirduda pelgalt hotellibasseinis kahhelplaatide uurimisega. Soovitan soojalt rännakut Blue Lagooni. Samuti võib beduiinide külastamist kombineerida puhkusega Sharmis või Dahabis: väisata laguuni kaks või kolm päeva. Elu seal on kordi odavam kui hotellis – husha maksab 25 naela päev (ühe inimese kohta).
Hinnas sisaldub lisaks hütile joogivesi, mida locod toovad lähedal asuvast oaasist, generaatori kasutamine ja hommikune leib, mis annab silmad ette igale pagaritööstusele. Kui oled surfar ja on soov jääda pikemaks ajaks, kuuks või rohkemakski, nagu meie surfarid plaanivad, siis saab husha 10 naela eest päevas. Tuulepüüdjatele julgen seda spott’i eriti soojalt soovitada. Talvel puhub nädalast neli päeva, ülejäänud aastaaegadel on tuul igapäevane külaline. Vesi laguunis püsib lainetuseta, nii et on ideaalne algajatele ning ka edasi jõudnud freestyle’i fanattidele. Elust Blue Lagoonis on võimalik lugeda Tony ja Chrisi blogidest, nemad jäävad sinna 15. aprillini. Kirjutised leiab aadressilt http://tonymottus.blogspot.com/ ja facebookist Tony Mõttuse ja Christofer Kalki lehtedelt.
videod: http://slowride.ee/?cat=7
