Kõrgel põhjas
Alaska asub USA põhjapiiril ja sai omaette osariigiks alles 1959. aastal. Meie lendasime Ühendriikide põhjapoolseimasse valdusesse New Yorgist, vahemaandumisega Salt Lake Citys, kunagises olümpialinnas. Salt Lake City on väga õige väljend, sest lennukiaknast paistsid suured mitmevärvilised soolajärved. Alaska Airlinesi tunnuseks on kapuutsiga naeratav eskimo.
Pärastlõunal jõudsime Anchorage'i linna - meie esimesse peatuskohta -, mis on suurim linn Alaskal. Ilm oli soe, +22 °C, linnapilt rahulik. Nägime mõnda indiaanlast kõndimas, aga needki tuikusid alkoholiuimas. Tegelikult ei ole Anchorage'is just palju ülipõnevat ja üle ühe öö me seal ei peatunud.
Esimene eesmärk oli 6194meetrise Mt. McKinley, Põhja-Ameerika kõige kõrgema mäe "vallutamine". Võrdluseks - Euroopa kõrgeim mägi Elbrus on 5642 m. Mt. McKinley asub Denali rahvuspargis, Alaska keskel. Anchorage'ist autoga umbes kuus tundi sõitu, ning olimegi väikses orus, mägede vahel, kus meid ootas kuuekohaline lennuk. Noor piloot lennutas meid kohe suure mäe nõlvale päris lähedale - põnev oli, mitte hirm, usaldasin teda, kuna... tal on juba kümme aastat lennukogemust!
Mäeahelik on aasta ringi lumega kaetud ja on mägironijatele paras väljakutse. Piloot lendas vahepeal naljatades otse mäe poole, tegelikult oli vahemaa mäenõlvaga ikkagi piisav, ehkki tundus, et kohe-kohe saan oma käega nõlva katsuda. Kuskil eemal olid valla pääsenud aga metsatulekahjud, mille suits me vaadet alguses veidi varjutas.
Selle suve ilm on Alaskas üldse olnud väga kuiv; meie reisi ajal oli seal korraga 70 tulekollet.
Lend lõppes väiksel kruusaga kaetud maandumisrajal Kantishna mägikülas, kust seal oodanud džiip meid mäenõlval asuvasse hotelli viis. Meie rõõmsaks üllatuseks olid kõik kolm toidukorda hotellihinna sees! Köögi ümbruses tiirlev suur koer oli ilmses janus, veekauss tühi, ja nii ma teda aeg-ajalt jootsin.
Peale meie oli hotellis kuus inimest. Mägikülas oli ka üks baar, kuhu me huvi pärast läksime. Vana baarmen näitas vaimustunult fotosid põtradest ja karudest, kes on seal kandis aedadesse ja teedele uudistama sattunud ja peenramaalgi kurja teinud. Aga ega siis loom tea, et ta ei tohi maitsvat kapsapead närida. Terve baari sein oli põdra- ja põhjapõdrasarvi täis.
Järgmisel päeval õnnestus ka ise bussisafaril põtru, grislikarusid ja rebast näha ning jões kulda sõeluda. Kes midagi leiab, võib omale jätta. Meie hotelli peremees leidis kunagi sõrmusejagu kulda. Kulda on sügaval mägedes veelgi, aga selle tööstuslik kaevandamine lõpetati Kantishna orus 80ndatel seoses rahvuspargi rajamisega. Talvel on see mägikuurort kinni, sest teeolud on lumelaviinide tõttu võimatud. Nägime üksikuid õnneotsijate lagunenud hütte, mis mõjusid nagu ajaloo jalajäljed.
Meie järgmine sihtpunkt oli Barrow' linn, kus elab umbes 4400 eskimot. See oli minu jaoks oodatuim sündmus - külastada USA kõige põhjapoolsemat inimasustust 71.17 põhjapikkuskraadil. Seal pidime saama ka omanimelise polaarjoone ületamise tunnistuse.
Fairbanksi linnast, kus oli 25 °C sooja, lendasime küll uljalt välja, aga kõigest 1,5 lennutunni kaugusel Põhja- Jäämere ääres oli vaid -1 °C, suur udu ning tuul!!! Lennuk tegi vahemaandumise suure naftavälja juures - Prudhoe Bay linn as -, lastes maha järjekordse vahetuse noori mehi tööle puurkaevude juurde. Nafta avastati Alaskas alles umbes 60ndate keskel, nii et praegu veel on, mida puurida. Töögraafik on kaks nädalat tööl (või kolm) ja kaks vaba.
Elatakse väikestes majades ning baare ei ole, sest osas Alaska maakondades valitseb kuiv seadus, kuna indiaanlased ega eskimod ei kannata hästi alkoholi. Põhjas ei müüda poes isegi õlut, aga mida allapoole tulla, seda rohkem muidugi müüakse ja juuakse.
Mitmetunnine lend oli päris väsitav. Kujutage ette, et lennuk juba laskub, telikud väljas, aga siis tõstab piloot äkki lennukinina järsult üles ning algab armutu võitlus maa külgetõmbejõuga, et uuesti kõrgust saavutada. Piloot püüdis kolm korda maanduda, lõpuks lendasime hoopis tagasi Prudhoe Baysse kütust võtma. Siis oli ilm veidi paranenud, nii et kapten otsustas uuesti Barrow'sse lennata.
Viimane katse läks õnneks, aga minu arust oli see olukord ikka veel väga udune. Mu kõrval istuv eskimo magas aga rahulikult kõigi meie kolme ebaõnnestunud maandumiskatse ajal. Lugesin hiljem raamatust, et halb ilm takistab pidevalt maandumist. Barrow' linn on soode taga ookeani ääres ja maanteid sinna ei lähe. Saab vaid helikopteri, lennukite (kui ilma on) ja üks kord aastas saabuva suure tankeriga, mis toob bensiini kohalikku bensujaama.
Bensiinihind pannakse paika siis, kui tanker tuleb, ja hind ei kõigu aasta jooksul. Bensiin oli aga USA mõistes kallis, liitri hinnaks ligikaudu 14 krooni.
Põhjas, kus ilm ei hellita ja puid ei kasva, on õhk väga karge ja puhas. Suurimad "puud" olid turistide rõõmuks püstiaetud vaala lõualuud rannas. Põhja-Jäämere äärseid kohti külastades peab end soojalt riidesse panema, sest ka juulikuus on rannikul jää hulpimas ja temperatuur -1 kuni +5 kraadi.
Vapramatele korraldatakse jääkaru-ujumise võistlusi, mis kujutab endast turistide meelitamist jääkülma vette.
Meie grupp otsustas sellest üksmeelselt loobuda. Barrow's on umbes viis restorani (ilma alkoholita muidugi), k.a. superkallis sushirestoran ja Arctic Pizza. Poes on hinnad kõrgemad kui New Yorgis. Näiteks maasikakarp oli 5 dollarit, NYCis 2.50. Kasvuhooneid miskipärast ei paistnud ja kõik kraam tuuakse kohale mujalt, v.a vaalaliha. Inimesed, keda kohtasime, olid aga päris naerusuised. Õnneks lubatakse neil vaalu ikka veel oma tarbeks küttida, kuid jahihooaeg on vaid kaks korda aastas - kevadel ja sügisel. Tavaks on, et igale eskimoperele antakse suur tükk vaalaliha, olenemata sellest, kas nad olid jahil või ei. Tundsin eskimotega hingesugulust, oleme ju ka põlisrahvas ja nendega kaugelt seotud.
Kui USA riigisekretär William Seward 1867. aastal Alaska Venemaalt ära ostis, oli irvitajaid palju. Selline külmast puretud tühermaa - milleks seda USA-le vaja on? Alaskat nimetati pilkavalt isegi Sewardi külmkapiks. Aga näe - läks mõnikümmend aastat mööda ja avastati kulda, hiljem hõbedat ja nii algaski Alaska vallutamine ja sellest loodusvarade välja pumpamine. Sellele lisandus vaalade ja teiste haruldaste loomade küttimine. Peale sõjaväe ja töösturite ei huvitanud Alaska siiani suuremat üldsust eriti. Alles Alaska endine kuberner - asepresidendi kandidaat Sarah Palin - tõi selle osariigi 2008. aastal uuesti kaardile ja inimeste keelele. Juhtus nii, et me olime just tema kodulinnas Wasillas, kui ta oma tagasiastumisest kuberneri kohalt teatas. Seal linnas ei ol nud suurt midagi vaadata, sest Alaskas nagu mujalgi USAs, kurb küll, sarnanevad paljud väikelinnad üksteisega, kaste meenutavad kaubanduskeskused maanteede ääri palistamas.
Sewardi mälestuseks kannab tema nime üks imeilus väikelinn mägede vahel, Vaikse ookeani ääres, kolme tunni kaugusel Anchorage'ist. Saabuvad kruiisilaevad dokivad end otse kitsa kai äärde, kus on ilmselt aga väga sügav.
Tutvusime kohalike pubidega ja ühes rääkisin päris ehtsa indiaanlasega, Vietnami ja Korea sõja veteraniga, kelles Parkinsoni tõvest värisevate käte kiuste oli veel nooruslikku uljust. Tore oli ka kohata üht noorukest müüjat suveniiripoes, kes oli pärit Leedust ja oskas veidi soome keelt. Teises poes kohtasin töötamas jällegi Ukraina neidu, kes oli nii šokis kellegi nägemisest endisest N Liidust, et tal ei tulnud vene keelgi meelde.
Seward on sõbralike inimeste linn ja nii maalilises kohas, et võid kergesti oma südame kaotada. Meie tahtsime aga Alaskat võimalikult palju näha ja võtsime ette kuuetunnise laevaekskursiooni Vaiksel ookeanil! Kohtasime küürvaala, kes meile laeva kõrval ujudes kõiki oma uimi ja suurt saba demonstreeris. See oli vahva elamus! Laeva mootor pandi seisma ja kõigil paluti hästi tasa olla, et looma mitte häirida. Vaal purskas muudkui vett, ilmudes välja eri kohtadest laeva ümber. Meie sajaliikmeline laevkond jõllitas vaala ja siis üksteist, lummuses, mida on raske kirjeldada. Selline suursugune loom: ta saaks meie, pisikeste inimolevuste saatust ühe sabalöögiga muuta, aga see oli üks sõbralik vaal, kes varsti meresügavusse planktonijahile läks. Meie aga suundusime merelindude kisakoori saatel Holgate'i jääliustiku poole Kenai Fjordide Rahvusparki. Alaska lõunarannikul on sadu liustikke ja neil on enamikul ka nimed.
Kui kohal olime, tekkis aukartus selle pika valge mao sarnase suure jäämassi ees, mis aeglaselt, ent visalt ookeani poole libiseb. Liustikku moodustav, sinisena näiv jää on tuhandeid aastaid vana ja saab vette murdudes taas igavikuks. Tema saatus on lihtsalt ära sulada ja maailmamerre voolata. Eri suurusega jäätükke täis vesi oli liustiku ees rukkilillesinine ja kutsus ujuma. Laeva peatudes oli ilm tuuletu ja meil hakkas fjordide vahel päikse käes isegi soe, aga selles jäises vees küll keegi kaua vastu ei peaks. Ja kui sügav see võib olla? Ainuüksi sellele mõtlemine tekitas judinaid. Liustiku ees peatusime pool tundi ja jälgisime selle tegevust vaikuses. Plõksusid vaid fotoaparaadid, kuulda oli summutatud hõikeid. Vahetevahel kukkusid mõned jäätükid suure plärtsatusega merre...
Nende suurust oli 300 meetri pealt raske hinnata, aga meie giid ütles, et mõni neist annab isegi väikse maja mõõdu välja. Nende tekitatud lainetus pani meie laevakese ikka kõikuma küll...
Tagasisõidul peatusime graniitkaljude vahel, et merilõvide ja hüljeste pesakondi imetleda. Üks armas merisaarmas tegi vees selili uinakut, käpad püsti, kuid märgates laeva, saatis ta meile sellise ülalt alla pilgu, et mis, kas te pole enne merisaarmast näinud, keeras end ümber ja läinud ta oligi, lahesügavusse...
Kuld jäi Alaskas seekord küll leidmata, ent saime juurde mõnusaid hinge ja vaimu rikastavaid kogemusi ning nüüd jaksan igapäevaeluga jälle edasi minna.
Alaska tõmbab taas magnetina, tunnen juba.
