Krister Kivi : L-Ameerika märkmed
Hõbedased sallid lehvivad, maniküüritud küüned klõbisevad ja printerisurinal on mu vara vahetatud paberitükikese vastu, millel toodud numbrid, millel võib helistada.
Lennujaama klaasuks avaneb Brasiilia öösse.
Ipanema rand: kuumahämu, vanaprouad jalutama viinud puuderdatud puudlid, joogiputkade juurde kuhjatud rohelised coco’d. Kahe aasta eest maksis kookospähkel 2 reaali, täna 3,5. Reaal ise oli 4,8 krooni, nüüd 6,9. Brasiilia on kiiresti muutumas kalliks. Riigi tuntumaid moeloojaid Oskar Metsavaht (Eesti aukonsul) peab oma paraadpoes tööl 40 inimest. Kliente on päevas 20 ringis.
Kohvri kohta pole uudiseid. Helistan öö hiljem uuesti ning vastab automaat – rind uhkusest pakatamas, teatab ta, et kõik agendid on väga hõivatud, kuid kõnele vastatakse varsti. Algab ootemuusika, ilmselt Vivaldi, viiulid saevad hingestatult ja pingsalt.
Siis kõne katkeb. Nii juhtub veel. Kosutan närve acai’ga (Brasiilia imemari, varsti saadaval ka Eestis). Tema smuuti on must ja magus jää.
Kolm päeva hiljem acai enam ei aita. Lähen lennujaama. Air France’i töötaja on mu kannatamatusest nördinud ja annab salli kohendades teada, et Euroopas esineb lund, Pariisi on kuhjunud tuhandeid kohvreid, millega ilma tõttu tegeleda ei saa. Vaesed prantslased tõepoolest – kui barbaarne oleks laadida pagasit siis, kui lörtsi näkku peksab ja käed külmetavad. Ei, parem on teha endale maniküüri ja avada kodus pudel punaveini. Varsti on ju jõulud (noël). Las need vastikud kohvrid jääda sinna, kus parajasti on.
Aerolineas Galapagose öisel lennul on menüüs vana kooli rullbiskviit. Lennuk luurab uttu mattunud Quito kohal tunni, kuid julgeb lõpuks maanduda: ekvaator, sooja 10 kraadi ja vanalinn, mis läigib otsekui küünlapaistel elevandiluu. Klaas õlut maksab dollari, takso kaks. Miski pole muutunud võrreldes aastaga 2007, ainult Eesti narkokullerid on nüüd teised – majanduskriis tõi kaasa uue arreteerimislaine (23aastase Marguse nägu on ekseemist vermeis, vangla vesi on nii must, et pärast pesemist oled räpasem kui enne, kurdab ta). Ka direktor on uus: proua, kes juhtis vanglat 2007. aastal, on korruptsiooni tõttu ise trellide taga.
Helistan Air France’i. Viiulid saevad, neil ei ole uudiseid. Meenub Brasiilias leviv usk, et maailmalõpp ei saabu mitte 2012. aastal, vaid juba nüüd, pärast jõule – šamaanid, kes maakera telge sirgena hoiavad, ei jaksavat seda enam teha. Oodata olla hiigellaineid ja uksi muudesse dimensioonidesse.
