Külmale maale
Olukord Venemaa lennujaamades pole viimase kümne-viieteist aastaga oluliselt paranenud. Lausa nostalgia tuli peale, nähes endiselt ebasõbralikke morni ilmega ametnikke ja üleolevalt ülbeid piirivalvureid.
Üldiselt soovitatakse pära-Venemaal viibides mitte tarvitada kraanivett. Kui ma aga oma raudsele seedimisele lootes (õigemini küll meeletus janus olles) Irkutski lennujaamas mõned kosutavad sõõmud siiski rüübanud olin, muutus organismi desinfitseeriv pipraviin reisi käigus väga menukaks artikliks.
Riigiviina hind poes oli Eesti rahasse ümber arvestatult umbes kakskümmend krooni poole liitri viina eest.
Irkutsk
Irkutsk on piirkonna suurim linn, kohalikud kutsuvad seda ka Venemaa keskpunktiks. Moskvani pidavat sealt olema 5500 km, Vladivostokini 4500 km. Linna keskel on paar peatänavat kenade majadega ja suht-koht koristatud õuedega, ümber hulgim kõrvaltänavaid lagunenud ja räämas ehitistega.
Põnevaks kohaks, kuhu sattusime, oli Irkutski vangla. Paik, kus hoiti kinni valgekaartlastest vange – teiste seas nende suurt juhti ja liidrit Koltšakki. Vanglaametnikud küsisid üllatunult, et kuidas me julgeme üldse sellisesse kohta minna.
Mitte retsidivistide vms tõttu, vaid vanglamüüride vahel ringihõljuvate nakkushaiguste pärast. Ja neid pidi vene vanglates liikvel olema arvukalt – nii tuntud, vähemtuntud kui veel nimetusetagi tõbesid.
Listvjanka
Saabumine Baikali äärde oli meeleolukas – mägede vahele surutud veekogu, udu silmapiiri katmas ja vaikselt randa sahisevad lained. Vaid veetemperatuur jättis kõvasti soovida – loodetud sooja vee asemel oli see vaid 5 kraadi.
Hotell (vene mõistes, mitte lääneliku arusaama järgi) Listvjankas oli ka viimane paik, kus end korralikult pesta saime.
Õhtul hotelli terrassil kohalikku kala mekkides ja vodkat rüübates, kostis ümbritsevast pimedusest korraga vali MÜTAKI! Sellele järgnes karjatus, hetk vaikust ning südantlõhestav nuuksumine.
Taskulampidega olukorda uurima minnes selgus, et üks naaberruumides peatuvatest vene tüdrukutest oli purupurjus peaga pimedas trepil libisenud ning kivisillutisele kukkunud.
Esmapilgul tundus, et plika murdis jalaluu. Siiski – kui med-koolituse saanud eestlased jala üle kontrollisid, paistis tegu olevat pigem jala välja väänamisega.
Tüdruk kanti tuppa ning külma kompressi jalaleasetamise järel jäi ta alkoholi kahjulikkuse üle järele mõtlema. Pole siis ka ime, et piirkondades, kus me viibisime, on keskmine eluiga vaid 31,5 aastat.
Listvjankas toimus ka hüvastijätt prill-laudadega.
Olhoni saar
Olhoni saare suurim asula (vist nimetuselt suisa linn) nägi välja nagu tüüpiline vene küla.
Peatänava laiusele ei saa ühegi Tallinna tänava laius ligilähedalegi. Ja hoolimata asjaolust, et ükski tänavatest polnud asfalteeritud (liivased ja savised pigem), olid need ometigi sõites siledamad kui Tallinna teed.
Kanalisatsioonist ei märkigi – kui just ei loeta kanalisatsiooniks iga maja juurest kesktänavale kaevatud kraavi, mida mööda heitveed kesksesse kraavi nirisesid.
Ühel hetkel kaotas riiete vahetamine mõtte, kuna puhast särki pesemata ihule tõmmates kleepus see otsemaid naha külge.
Saun!
Kui see idee välja käidi, ei uskunud keegi oma kõrvu. Ent siiski-siiski. Selline võimalus seal avanes.
Saun ise oli küll jahe, aga kolmekümnekraadise palavuse puhul ei pakkunud leiliviskamine ka vähimatki huvi.
Huvitav oli aga silt sauna seinal.
Vaba tõlge:
“Kallid venelastest külalised.
Sauna pesukausid on mõeldud näo ja keha pesemiseks. Kui te pesete neis oma jalgu ja saapaid, siis käitute nagu barbarid.
Ärge unustage – sa saad ainult seda, mida ise annad!
Teie kaasmaalased.”
Ilusatest elamustest õnnestus Olhonil näha veel äikesetormi.
Päikeseloojang ja äikesetorm ühekorraga, taamal mäed ja ees sillerdav järvevesi – sellist vaatepilti eriti tihti ei kohta.
Ulan-Ude
Saabunud Burjaatia pealinna Ulan-Udesse, majutati meid jurtadesse. Kui tahes askeetlikud need ka ei olnud – seal oli vähemalt mingigi pesemisvõimalus.
Samuti vahetas lihataoline ollus (rupskid jms) välja seni igapäevaseks toiduks olnud kala. Ja Ulan-Ude peaväljakul kõrgus maailma suurim Lenini pea – 22 tonni kaaluv skulptuur pidavat kuuluma Guinnessi nominentide hulka.
Ja oligi aeg nina taas Eesti poole pöörata.
Esimese katsumusena ootas ees läbi öö kestev rongisõit Ulan-Udest Irkutskisse.
Et kõik olid teekonnaks hoolikalt valmistunud (pudelikõlina ja kuivatatud kala lõhna järgi arvestades), tõotas reis kujuneda talutavaks.
Mida ta põhimõtteliselt oligi – kuigi vahepeal käidi naaberkupeedest eestlasi manitsemas, et ei maksa laulda liiga valjusti.
