Kui XIX sajandi lõpul saksa töölisklassi teadvus ja eneseväärikus piisavalt kasvanud olid, peeti vajalikuks ka kultuur massidele kättesaadavaks teha. Teater leiti olevat „alandatud magedaks salongielu kajastuseks, kus valitsemas ajaviitekirjandus, tsirkus ja pilalehed“ ning 1890. aastal ühiselt ja nn tööliskrosside eest oma teatrit rajama hakatigi. Sõdu ja võimuvahetusi üleelanuna on Volksbühne teater üks Ida-Berliini huvitavamaid ning tegutseb alates 1914. aastast samas majas.
Alates müüri langemisest 1992. aastal juhtis teatrit väga omanäoline Frank Castorf, kelle lahkumisega – kui nii sobib nimetada töölepingu pikendamata jätmist senati kultuuriosakonna poolt – kadus majaesiselt platsilt ka ka teatri sümbol, metallist skulptuur „ratas jalgadega“. Vähesed teavad, et see nn röövliratas oli keskajal röövlimärk, millega teatati teistele jõukudele, et vaja jalgadele tuld anda.
Teatriteadlased nimetasid Castorfi teatrit postdramaatiliseks, tema lavastused ja tööviis erinesid tunduvalt „normaalsest“. Teatritüki tekst oli talle alusmaterjaliks, millesse lisati biograafilisi pisiasju, võõrandavaid detaile ja ka mõttetust. Laadanalja või kõrtsihuumorit põlgamata elustati laval „isiklikku nägemust“. Arusaadavalt ei saanud „tükkide-lõhkaja“ konservatiivsemale publikule meeldida, eriti kui ta viimastel aastatel intensiivselt ka videokaameraid ja kinolina kasutusele võttis. Pealinna teatrilembeline noor publik, kellele teatris käimine oli diskode ja pidutsemise asendajaks, võis Castorfi jumaldada, kuid tekkinud konflikt oli sarnane sellega, mille pärast töölisteatri selts kuraditosina aastakümne eest loodi.
Möödunud reedel teatatigi vaid kaheksa kuud valitseda jõudnud Derconi tagasiastumisest. Berliini suured lootused, et selliste sidemetega mees tõmbab kohale rikkaid ja ülirikkaid, et linnast saab Euroopa kultuurisündmuste keskpaik, on lõhki, kuid vähemasti ei tule ka gentrifitseerumist karta.
Jääb vaid üle küsida, kellel oli teatrijuhi lahkumises suurem roll: kas kultuuritegelaste arvamusel, teatripubliku agressiivsel vastumeelsusel või hoopis igahommikusel sitahunnikul Derconi büroo ukse taga?