Alates müüri langemisest 1992. aastal juhtis teatrit väga omanäoline Frank Castorf, kelle lahkumisega – kui nii sobib nimetada töölepingu pikendamata jätmist senati kultuuriosakonna poolt – kadus majaesiselt platsilt ka ka teatri sümbol, metallist skulptuur „ratas jalgadega“. Vähesed teavad, et see nn röövliratas oli keskajal röövlimärk, millega teatati teistele jõukudele, et vaja jalgadele tuld anda.

Teatriteadlased nimetasid Castorfi teatrit postdramaatiliseks, tema lavastused ja tööviis erinesid tunduvalt „normaalsest“.

Teatriteadlased nimetasid Castorfi teatrit postdramaatiliseks, tema lavastused ja tööviis erinesid tunduvalt „normaalsest“. Teatritüki tekst oli talle alusmaterjaliks, millesse lisati biograafilisi pisi­asju, võõrandavaid detaile ja ka mõttetust. Laadanalja või kõrtsihuumorit põlgamata elustati laval „isiklikku nägemust“. Arusaadavalt ei saanud „tükkide-lõhkaja“ konservatiivsemale publikule meeldida, eriti kui ta viimastel aastatel intensiivselt ka videokaameraid ja kinolina kasutusele võttis. Pealinna teatrilembeline noor publik, kellele teatris käimine oli diskode ja pidutsemise asendajaks, võis Castorfi jumaldada, kuid tekkinud konflikt oli sarnane sellega, mille pärast töölisteatri selts kuraditosina aastakümne eest loodi.

Berliini punasevõitu senati otsus saksa teatrikunsti arenemist tugevalt mõjutanud Castorf 65aastaselt pensionile saata oli üllatus kõigile, kuid plaan kutsuda tema asemele belgia ­kultuurimänedžer ­Chris Dercon tõstis üllatuse ruutu. Kunstiajalugu, teatriteadust ja filmiteooriat õppinud Dercon oli varem tegutsenud kogu maailmas mitmete galeriide direktorina (MoMA PS1,
TEATRIPRESKUD: publikule Castorfi ajal jagatud kondoomid, mis näitavad selgelt, kellele orienteeruti -- kindlasti mitte vanemale vaatajaskonnale.
Witte de With, TATE Modern) ja julgenud Müncheni Kunstihoones algatada teise ilmasõja järgse „arhitektuuri denatsifitseerimise“ ja maja „kriitilise ennistamise“ kunagisse seisundisse. Et praegu tohib Münchenis ajalooga vabamalt ümber käia, on Derconi teene. Paraku ei leia tema väljapaistvast CVst ühtki märki, mis näitaks mehel aimu olevat teatritegemisest, ning oma esimesel pressikonverentsil Berliinis jahmatas ta grandioossete kavatsustega: luua uus teater, mis kaasaks iga ala kunstnikke performance’ist ja videokunstist tantsude ja installatsioonideni. Mänguruumi taheti laiendada ka Tempelhofi tühjale lennuväljale (kui seda mitte pagulaste mahutamiseks poleks kohandatud). Kõik vähegi teatrikultuuriga seotud, isegi Castorfi mitte-tingimata-sõpradest-kolleegid astusid avalikult välja Derconi globaliseeriva internatsionaalse festivalinägemuse vastu, mis hävitanuks nimeka linnateatri ja selle näitlejateansambli. Et tegu pole üksnes teatrijuhi, vaid süsteemivahetusega, taipas ka publik ja hõivas seitsmeks ööks-päevaks teatrifuajee, nõudes „Meie teda ei taha!“ skandeerides belglase äraminekut. Sest „meie oleme rahvas“ ja „kunst ju kuulub rahvale“ – kuniks politsei aktsiooni lõpetas.

Möödunud reedel teatatigi vaid kaheksa kuud valitseda jõudnud Derconi tagasi­astumisest. Berliini suured lootused, et selliste sidemetega mees tõmbab kohale rikkaid ja ülirikkaid, et linnast saab Euroopa kultuurisündmuste keskpaik, on lõhki, kuid vähemasti ei tule ka gentrifitseerumist karta.

Jääb vaid üle küsida, kellel oli teatrijuhi lahkumises suurem roll: kas kultuuritegelaste arvamusel, teatripubliku agressiivsel vastumeelsusel või hoopis igahommikusel sitahunnikul Derconi büroo ukse taga?