Ma sisenesin Bangladeshi tagauksest. Oli üleriikliku streigi ehk harta esimene päev. Tolmusel Benapole külatänaval puudus streigi tõttu bussiühendus maailmaga. Külaelanikud olid hüljanud oma tööpostid ja sõitnud öise rongiga pealinna miitingule. Asulas polnud mitte ühtegi avatud chai-putkat, mitte ainsatki lahti olevat söögikohta ja küla ainus külmik, kus oleks saanud hoida kosutavat jäätist, oli katki läinud mitme aasta eest. Mootorrattalaadne asjandus, mille taha oli keegi tarkpea kinnitanud käru ja kärusse puupingid, vedas reisijaid lähimasse linna. Mida minut edasi, seda enam hakkas Bangladesh tunduma kui India vaene sugulane. “Me oleme vaesed, kuid meie kultuur on rikas,” seletas mulle külmkapiomaniku onupoeg mister Muzahed, Indias elav Bangladeshi ärimees, kes oli korraks Bangladeshi oma sugulastele külla tulnud. Kui ma mister Muzahedilt küsisin, miks ta siis oma juured oli hüljanud, põhjendas mister Muzahed lühidalt ja loogiliselt: “ma ei oska ujuda.” Ujumisoskus pidavat olema tähtis riigis, kus 80% maapinnast on pidevas üleujutusohus.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist