„Oi, ma armastan neid vanu sõjafilme väga! Eriti see on nii kohutavalt ilus!“ tulid talle heldimusest isegi pisarad silma. Päris elu – ja sõda – pole nii romantiline kui Armeenia 50ndate kinokunst.

Varahommikul Jerevanis ärgates otsustan, et enam pole tõesti mitte ühtegi head põhjust mitte minna.

Paremat päeva kui 2. aprill oleks Stepanakerti sõitmiseks tõesti raske valida.

„Oi, Karabahhis teile meeldib, seal on elu hea!“ hüüatab taksojuht, kes mind Jerevanis bussijaama viib.“ Puhas õhk, puuviljad, vesi on neil hea, ja millised piimatooted! Te peate kindlasti proovima Muu-Muu keefirit!“

Pool tundi hiljem istun ma juba uues taksos (bussidest hulga populaarsem liikumisviis on mitme inimese peale takso võtmine) Ste­panakerdist pärit umbes 20aastase Edgari kõrval, kes näeb välja täpselt nii, nagu oleks ta rammusate Muu-Muu piimatoodete peal üles kasvanud.