Melbourne’i rohelised fantaasiad
Võibolla on selle põhjuseks valitsuse rahasüstid riigi majandusse ja otse inimeste rahakottidesse (paljud austraallased said majanduslanguse tõttu 1000 dollarit toetust), kuid fakt on see, et majanduslangus on ka siia kohale jõudnud ja kõige pessimistlikumate prognooside järgi aina süveneb.
Ajal, mil Eesti rahvast innovaatiliselt mõtlema ärgitatakse, on ka austraallased veendunud, et "kriisi ei tohi lasta raisku minna". Melbournlasi paistab kõige rohkem hirmutavat meie planeedi tulevik, loomulikult seetõttu, et looduskatastroofid ilmutavad endid meile siin mandril nii ehedalt ja igapäevaselt. Vee kokkuhoid on Melbourne'is iseenesestmõistetav - kogutakse vihmavett, taasringlusse läheb juba kasutatud vesi ja inimeste vannitubades on väikesed liivakellad, mis piiravad duši all käimise neljale minutile (need on vabatahtlikud, kuid üldiselt on siin inimesed nii kohusetundlikud, et peavad sellistest asjadest kinni ) - ning loomulikult sorteeritakse prügi ja kompostitakse biolagunevaid jäätmeid. Kõige tublimad on oma aeda rajanud juurviljaaia.
On teada, et rasketel aegadel on palju kergem inimesi ühise eesmärgi nimel tegutsema panna. Austraallased on kogenud seda juba oma ajaloos: 1918. aastal alustatud Great Ocean Roadii ehitamine siinsamas Victoria osariigis sai ülesandeks sõjast naasnud sõduritele, kellele tookordse majanduskriisi ajal muud tööd pakkuda ei olnud.
Nüüd uuris Victoria osariigi suurim ajaleht The Age Melbourne'i linnaametnikelt ja visionääridelt, mida nad tahaksid tänasel päeval Melbourne'i heaks teha, kui nad ei peaks sõltuma rahast ja poliitikast. Melbourne, mis peab ennast kõige elamisväärsemaks linnaks maailmas, on alati pidanud oluliseks rohelist maailmavaadet ja inimsõbralikku linnaruumi. Seekord aga lasti fantaasial lausa lendu minna: tahetakse viia raudtee maa alla (Melbourne'is ei ole metrood, vaid maapealne linna rongisüsteem), rajada katustele ja rõdudele aiad, kus kasvatataks köögivilju ja muid taimi, sulgeda iga päev lõuna ajal mõneks tunniks liiklus, et inimesed saaksid vabamalt linnatänavatel ringi jalutada ja - pidades silmas alatist Melbourne'i veeprobleemi - koguda suurte tormide ajal vihmavett, selle asemel, et see merre uhutakse. Muidugi tahetakse linnapilti veel elavamat avalikku kunstielu, mis suudaks konkureerida New Yorgi ja Londoniga, ja soovitakse, et spordi- ja kultuuriüritused muutuksid keskseteks sündmusteks ka Melbourne'i kaugemates linnaosades.
Infrastruktuuri põhiline probleem paistab olevat kaugemate linnaosade lähendamine keskustega, sest aedlinn, nagu Melbourne on, laiub suurel maa-alal ja distantsid on pikad. Üsna jalgrattasõbralikku Melbourne'i tahetakse rajada veelgi turvalisemad jalgrattateed (teeme nagu Hollandis!) ja hea meelega suletaks nii mõnedki tänavad muule liiklusele (city's on seda juba mitme tänava puhul tehtud).
Melbourne'i linnaplaneerijatel on ka üsna utoopilisi mõtteid. Linna keskel asuv Elizabeth street oli enne 19. sajandi alguse ümberehitusi väiksemat sorti jõgi või oja ning nüüd tahaksid mõned tegelased tänava üles võtta (seda mööda sõidab ka tramm ja käib tihe liiklus) ning hakata transpordiks gondleid kasutama. Selle mõttega on soov meelitada linnakeskkonda tagasi linde ja loomi ja anda inimestele võimalus keset linna mööda jõekallast jalutada.
Siinkohal tõrgub minu mõistus küll sellest soovist aru saamast, sest Melbourne'is voolab nagunii juba Yarra-nimeline jõgi, mis ka kesklinna vägagi paraadlikult läbib.
Olgu need siis utoopilised Euroopa-ihalusest tekkinud mõtted või mitte, ma olen enam kui kindel, et nii mõnedki ideed saavad just siin linnas ellu viidud. Melbourne'i on alati liikuma pannud unistused veel keskkonnasõbralikumast linnast ja kultuuririkkast elust. Ja et midagi muutuks, tuleb osata suurelt unistada.
Liisa Triin Vurma on graafiline disainer ja Swinburne'i ülikooli magistrant Melbourne'is.
