Merisiilikumari ja prillikaotus

Aeg: märts 2007
Klass: äriklass
Marsruut: Colombo – Hongkong – Tokyo – San Francisco
Hinne: 475

 
All Nippon Airways (NH) ja Cathay Pacificut (CX) liigitatakse enamasti Aasia parimate lennukompaniide hulka, seda eriti siis, kui reis toimub äri- või esimeses klassis. Mitmel eri põhjusel ei jäta legendaarne oneWorldi allianssi kuuluv Cathay öisel Colombo-Hongkongi lennul siiski vapustavat muljet. Moodne Boeing 777 on küll avar, poollahti käivad rohelised äriklassitoolid mugavad ja agnis b poolt disainitud triibuline amenity kit sisaldab kõike vajalikku suuveest ja sokkidest kingalusikani, kuid teenindus mõjub robotlikult, et mitte öelda militaar­selt. Ka söögid (värske puuvili ja croissant’id, juba meelest läinud soe roog, jasmiinitee, pralinee) on kvaliteetsed, kuid selle hingestava nüansita, mis muudaks kogemuse meeldejäävaks. Erilisi elamusi Cathay siiski pakub: Bangkokis tehtaval ligi tunnisel vahemaandumisel Hongkongi sõitjaid lennukist välja ei lasta ning samuti keelatakse neil lennuki maasviibimise ajaks miskipärast WCde kasutamine. Kui jalgade sirutamiseks oma istekohalt korraks lahkun, jõuavad vahepeal pardale tulnud koristajad – vaikivad tai naised suurte mustade prügikottidega – toolile jäetud Costume Nationali päikseprillid (ostetud allahindlusega, ent siiski armsad) ära kraamida. Ainuke meeldiv mälestus sellelt lennult on purser, kes tundub erinevalt teistest stjuardessidest olevat siiski pigem inimene kui humanoid: kuulnud päikseprillide kadumisest, ilmub ta teel Bangkokist Hongkongi mu tooli juurde iga kahe minuti tagant, endal näol traagiline arlekiiniilme (“On teil midagi vaja? Võibolla veel veidike teed?”).

Star Alliance’i kuuluv ANA jääb mällu parema kogemusena, ilmselt põhjusel, et Hongkong-Tokyo lend algab ootamatu upgrade’iga Boeing 747 ninaosas olevasse Super Style’i sektsiooni.

Milline tool – veidike vanamoodne küll, kuid hiiglaslik, tumepruun ja mootori surinal täiesti lamedaks voodiks käiv. Jalaruumi on umbes kaks meetrit ning sissejuhatava joogi juurde serveeritakse tervelt kolme eri liike snäkke kuivatatud ubadest soolapulkasid meenutavate krõbuskite ja pähkliteni. Muud käigud on küll söödamatud – portselanist sõrmkübara täis peenekshööveldatud liha, tilluke tigu veel oma kojas, pisikesed pruunid seened, valge kala tükid soojas odrakördilaadses soustis ja lõpetuseks valik väikseid soolakaid palasid, mis meenutavad nii kujult, värvilt kui ka maitselt teismelise tüdruku kustukumme. Kuid kes käskis valida jaapani menüü? ANA pakub ka rahvusvahelisi roogasid stiilis “grillitud huntahven merisiilikumarja ja kreemja merikarbikastmega”.

Amenity kit’i ANA reisijatele ei jaga, kuid äriklassi tualetid on rikkalikult relvastatud raseerimisvahendite, hambaharjade ja nahaniisutajatega ning stjuardesside poolt jalgapanekuks väljajagatavad sussid võib soovija pärast lendu endale jätta.

Fantastilise Super Style’i elamuse kõrval mõjub Club ANA vineerist privaatsussirmidega äriklassitool Tokyo – San Francisco lennul kahvatult, olles pisut liiga kitsas ja lühike – tunde järgi tubli vaks lühem näiteks KLMi World Business Classi toolist –, mistõttu 185 cm pika reisija jalad jäävad magamisasendis (tool suriseb täispikalt lahti, jäädes siiski veidi kaldu) surutuks vastu eesistuja maaniulatuvat tooliselga. Jaapanlastel oleks isegi sellises toolis muidugi ruumi laialt, mis viib omakorda tähelepanekuni, et ANA stjuardessid – millistest keegi ei tundu olevat sündinud v arem kui 1980ndatel – kipuvad esmajärjekorras teenindama oma kaasmaalasi.

Lääne inimesed saavad tähelepanu osaliseks hetk hiljem, kuid siis on see teenindus ka väga adekvaatne: püüdlik ja samas väärikas. Ja kellanupule reageeritakse kohe.
Jah, väga meeldiv lend.
 
PS  Colombost väljuvate äriklassi ühe suuna lennupiletite hind jääb paljudel liinidel tublisti alla 10 000 krooni.