90ndate stereotüübid närivad aju tänaseni, nii et ikka otsid võimalust, kuidas sellest üha häälekamalt kanda kinnitavast suurriigist pigem valutult mööda saada.

Just selle pärast tulebki uuesti läbi Poola sõita. Esialgu eeskätt idast läände, aga plaanide järgi siis ka lõunast põhja kerkivad Euroopa Liidu toel uued kiirteed, mis peaksid igal autolembesel eestlasel suu vett jooksma panema. Maksimumkiirus 140 km/h! Loomatarad, müra- ja tuuletõkked! Hiiglaslik maa tõmbub hetkega kokku hoomatavaks, läbitavaks ja külastatavaks mõnusaks riigiks.

Aga meie jaoks on piir vist Mäo. 110 km/h maksimum. Nii šampanjat just ei joo. Poolakate kombel veidi enam kui tunniga Tartusse ei kihuta.

Võiks ju ära teha. Ega see lõbu pole ju Poolaski tasuta. Umbes Tallinna-Tartu ots läks maksma teemaksudena viis eurot. Veel lihtsam süsteem on aga ülejäänud Visegrádi maades. Vinjetid, mille aastane maksumus keskeltläbi 50 eurot. Saaks mitu kärbest ühe hoobiga: automaksu, mis samas poleks häiriv maks, vaid kiirtee tasu. Maksaks vaid need, kes seal sõidavad, aga Kagu-Eestis külapoodi popsutav pensionär mitte. Riik saaks hulga raha ja inimesed maantee, mis tähendaks ometi kord, et Tallinnas maanduv külaline Lõuna-Eestisse loksumise ees tagasi ei kohku. Eestis mitte tankivad transiitreisijad maksaksid meie teede eest möödaminnes ka ära.

Kuidagi nigel, kui teel Poolast Soome oleme viimaks pommiaugu rollis hoopis me ise. Teeks parem poolakaid!