15.11.2007, 00:00
Motoriseeritud härjavõitlus Madridis
Kui Madridi ekstreemspordikeskuseks on enamasti Plaza de
Coloni aiad, kus käiakse trikirataste ja uiskudega konte murdmas, siis 27.
juulil jäid aiad tühjaks. Endast lugupidavad ekstreemspordihuvilised
tulid Las Ventase härjavõitluse areenile oma silmaga kaema
freestyle-motokrossi tippude hüppeid.
Red Bull pole silma peale kukkunud, kui ülesandeks on leida ürituse jaoks parim asukoht.
Moskvas suutsid nad lumesaanide hüppevõistluseks “Revolution of Machines” välja nuiata Punase väljaku kasutusloa, Helsingis korraldati “City Flighti” lauahüpped otse Nordic Jet Line terminali kõrval. Iga kord võtab nõutuks, sest kunagi ei suuda ennustada, kus siis midagi järgmiseks toimub. Ka sel korral polnud näha kompromissile minekut, sest selle aasta adrenaliinirohkeim freestyle-motoshow toimus Madridi suurimal härjavõitluse areenil Las Ventas.
Kuna härjavõitlus on hispaanlastele nagu meile murdmaasuusatamine, siis tuleb ehitada areen, kuhu mahuksid kõik huvilised. Eelmine areen, Carretera de Aragon, mis pandi püsti 19. sajandil, osutus ilmselgelt “loomasõpradele” lahjaks, sest suur osa tapahuvilisi hispaanlasi jäi kohtadepuudusel ikka ja jälle areeni uste taha. Uuel areenil, läinud sajandi esimesel kolmandikul ehitatud Las Ventasel, on väljaku diameeter 60 meetrit, mis tegi FMX hüpekate ehitamise ning hüppamise keerulisemaks kui mujal. Kui kas või Slane Castle’is Iirimaal hüppasid trikitajad kicker’itelt 12 meetri kõrgusele õhku ja maandusid 30 meetrit eemal, siis Madridis tähendanuks 30 meetri pikkune lend maandumist publiku seas. Kuid pärast hoolikat planeerimist, 6000 tonni liiva ja 300 veokit, mis seda massi väljakule vedas, oli areen võistluseks valmis.
Kuulsamatest nimedest ootas stardis norrakas André Villa, ameerika legend Travis Pastrana, Nate Adams ja hispaanlaste kohalik kondimurdja Dany Torres, kelle nime mainimine tõi kaasa pealtvaatajate rõõmukarjed ning kommentaatori hõiske: Oh I love this guy – if I would be a woman I would take him in my hotel room tonight. Rahvas oli viimseni üles köetud, sest kilomeetrised järjekorrad areeni ääres hakkasid tekkima paar tundi enne ürituse algust.
Sissepääsu ees hoiti tuju üleval laulmise, söömise, joomise ja Hummerite kasti ehitatud spetsiaalsete DJ-pultide kõrval muusikanautimisega. Kohalik politseijõud hüüdnimega Los Maderos patrullis kahe kaupa areeni ümbruses, kuid õhtu jooksul polnud näha ühtegi vahejuhtumit, kuigi hispaanlased tundusid väga keevaverelised.
Areenil oli kuum. Hotellist võistlusplatsile jalutades jõin ära liitri vett (see oli kõigest pooleteist kilomeetri kaugusel!) ja tundsin esimest korda, kui hea on Eesti suvekliima, mis ei hakka ajudele nagu Madridi 43 kraadi! Raske oli vaadata kvalifikatsioonisõite tegevaid FMX legende, kel kiivri all higi ilmselt lausa mullitama pidi. Umbes kell 21.30, kui kraadid olid langenud 30 pügala juurde, andis valgus-show märku, et midagi hakkab toimuma. Järgneva kirjeldamiseks peab põikama kiirelt härjavõitluse ülesehitusse.
Igal toreadooril on kaks assistenti, kelle ülesandeks on härg enne matadoori ringi astumist hulluks ajada. X-Fighters algas ajaloolise härjavõitlusega, kuhu oli lisatud tilgake nüüdisaega. Toreadooride assistendid olid ikka needsamad hispaania noored tüübid vastavates ürpides, kuid härja asemel ajas neid taga Scuderia Toro Rosso vormel-1 võistlusauto. Sõiduki pulti oli pandud Itaalia legend Vitantonio “Tonio ” Liuzzi, kes oli ühtlasi võistluse staarkohtunik. Liuzzi oli paljudele tundmatu sõitja, sest vormelisõitjate nimekirjas jääb ta alati rivi lõppu või lõpetab siis, kui Schumacher on karika kätte saanud ja šampuse juba rahva sekka pritsinud. Liuzzi staarkohtunikuks nimetamine tõi siit-sealt kuuldavale negatiivseid kommentaare, kuid see unustati kiirelt, sest võistlus hoidis pealtvaatajad põnevusest kikivarvul. Rahval jäi imestusest suu lahti, kui Liuzzi kihutas vormeliga liivasele areenile ja tegi väga osavalt kitsal hüpetevahelisel alal meeldejääva esitluse.
Ligi pooletunnisele avatseremooniale järgnes võistlus, kus sõitjad ei olnud trikkidega kitsid, pealtvaatajad ei hoidnud end tagasi ning kommentaatorid kütsid rahva viimse piirini. Pea iga sõitja esituses võis näha supermani tagurpidisaltot, tsunamit, luuda või minu lemmiktrikki, eriti ohtlikuna näivat mägironijat. Aga nagu ütleb FMXi tarkusetera: Flip a day keeps the healt insurance away! Trikkide kirjeldamine oleks sama mõttetu kui kirja teel maali ümber jutustamine, seepärast jätan siia põnevusmomendi – huvilised saavad neid ise mõnest tuntud videokeskkonnast kaeda. Tihedas rebimises tuli võitjaks Travis Pastrana, kes on võitnud hulganisti X-Gamesi kuldmedaleid ning teisi väärikaid tiitleid.
Red Bull pole silma peale kukkunud, kui ülesandeks on leida ürituse jaoks parim asukoht.
Moskvas suutsid nad lumesaanide hüppevõistluseks “Revolution of Machines” välja nuiata Punase väljaku kasutusloa, Helsingis korraldati “City Flighti” lauahüpped otse Nordic Jet Line terminali kõrval. Iga kord võtab nõutuks, sest kunagi ei suuda ennustada, kus siis midagi järgmiseks toimub. Ka sel korral polnud näha kompromissile minekut, sest selle aasta adrenaliinirohkeim freestyle-motoshow toimus Madridi suurimal härjavõitluse areenil Las Ventas.
Kuna härjavõitlus on hispaanlastele nagu meile murdmaasuusatamine, siis tuleb ehitada areen, kuhu mahuksid kõik huvilised. Eelmine areen, Carretera de Aragon, mis pandi püsti 19. sajandil, osutus ilmselgelt “loomasõpradele” lahjaks, sest suur osa tapahuvilisi hispaanlasi jäi kohtadepuudusel ikka ja jälle areeni uste taha. Uuel areenil, läinud sajandi esimesel kolmandikul ehitatud Las Ventasel, on väljaku diameeter 60 meetrit, mis tegi FMX hüpekate ehitamise ning hüppamise keerulisemaks kui mujal. Kui kas või Slane Castle’is Iirimaal hüppasid trikitajad kicker’itelt 12 meetri kõrgusele õhku ja maandusid 30 meetrit eemal, siis Madridis tähendanuks 30 meetri pikkune lend maandumist publiku seas. Kuid pärast hoolikat planeerimist, 6000 tonni liiva ja 300 veokit, mis seda massi väljakule vedas, oli areen võistluseks valmis.
Kuulsamatest nimedest ootas stardis norrakas André Villa, ameerika legend Travis Pastrana, Nate Adams ja hispaanlaste kohalik kondimurdja Dany Torres, kelle nime mainimine tõi kaasa pealtvaatajate rõõmukarjed ning kommentaatori hõiske: Oh I love this guy – if I would be a woman I would take him in my hotel room tonight. Rahvas oli viimseni üles köetud, sest kilomeetrised järjekorrad areeni ääres hakkasid tekkima paar tundi enne ürituse algust.
Sissepääsu ees hoiti tuju üleval laulmise, söömise, joomise ja Hummerite kasti ehitatud spetsiaalsete DJ-pultide kõrval muusikanautimisega. Kohalik politseijõud hüüdnimega Los Maderos patrullis kahe kaupa areeni ümbruses, kuid õhtu jooksul polnud näha ühtegi vahejuhtumit, kuigi hispaanlased tundusid väga keevaverelised.
Areenil oli kuum. Hotellist võistlusplatsile jalutades jõin ära liitri vett (see oli kõigest pooleteist kilomeetri kaugusel!) ja tundsin esimest korda, kui hea on Eesti suvekliima, mis ei hakka ajudele nagu Madridi 43 kraadi! Raske oli vaadata kvalifikatsioonisõite tegevaid FMX legende, kel kiivri all higi ilmselt lausa mullitama pidi. Umbes kell 21.30, kui kraadid olid langenud 30 pügala juurde, andis valgus-show märku, et midagi hakkab toimuma. Järgneva kirjeldamiseks peab põikama kiirelt härjavõitluse ülesehitusse.
Igal toreadooril on kaks assistenti, kelle ülesandeks on härg enne matadoori ringi astumist hulluks ajada. X-Fighters algas ajaloolise härjavõitlusega, kuhu oli lisatud tilgake nüüdisaega. Toreadooride assistendid olid ikka needsamad hispaania noored tüübid vastavates ürpides, kuid härja asemel ajas neid taga Scuderia Toro Rosso vormel-1 võistlusauto. Sõiduki pulti oli pandud Itaalia legend Vitantonio “Tonio ” Liuzzi, kes oli ühtlasi võistluse staarkohtunik. Liuzzi oli paljudele tundmatu sõitja, sest vormelisõitjate nimekirjas jääb ta alati rivi lõppu või lõpetab siis, kui Schumacher on karika kätte saanud ja šampuse juba rahva sekka pritsinud. Liuzzi staarkohtunikuks nimetamine tõi siit-sealt kuuldavale negatiivseid kommentaare, kuid see unustati kiirelt, sest võistlus hoidis pealtvaatajad põnevusest kikivarvul. Rahval jäi imestusest suu lahti, kui Liuzzi kihutas vormeliga liivasele areenile ja tegi väga osavalt kitsal hüpetevahelisel alal meeldejääva esitluse.
Ligi pooletunnisele avatseremooniale järgnes võistlus, kus sõitjad ei olnud trikkidega kitsid, pealtvaatajad ei hoidnud end tagasi ning kommentaatorid kütsid rahva viimse piirini. Pea iga sõitja esituses võis näha supermani tagurpidisaltot, tsunamit, luuda või minu lemmiktrikki, eriti ohtlikuna näivat mägironijat. Aga nagu ütleb FMXi tarkusetera: Flip a day keeps the healt insurance away! Trikkide kirjeldamine oleks sama mõttetu kui kirja teel maali ümber jutustamine, seepärast jätan siia põnevusmomendi – huvilised saavad neid ise mõnest tuntud videokeskkonnast kaeda. Tihedas rebimises tuli võitjaks Travis Pastrana, kes on võitnud hulganisti X-Gamesi kuldmedaleid ning teisi väärikaid tiitleid.