Jafferys saan kokku Mariamiga. See kena, pikkade afropatsidega ja keskmisest veidi ümaram kenyalanna on juba kahel hommikul kõndimise asemel istunud oma punases maasturis ja aina uudiseid lugenud. Eile hommikul ütles ta, et polnud maganud öö otsa – mure terrorirünnaku ohvrite pärast ja turvalisuse pärast riigis on liiga muserdav. Täna tähendas ta, et küsimusi on rohkem kui neid vastuseid, mida lehed ära toonud. Ja ma mõisan teda. Algusest peale on valitsuse esindajad – ametlikud telekanalid, ajalehed ja ka ajakirjanikud – püüdnud võimalikult vähe informatsiooni jagada ja luua hirmsast situatsioonist võimalikult roosilist pilti. Kenyalane aga ei ole nii loll, kui loodetakse. Nii ongi osa Kenya digitaalselt varustatud rahvastikust pöördunud info saamiseks ka Al Shababi säutsude ja youtube’i videote poole.

Pärastlõunal räägin naabriga. Ta on laialt reisinud ja üks Kenya lugupeetumaid teleajakirjanike, ning tunneb end samuti ebaturvaliselt. Meie naabruskond on otse presidendilossi värava taga, mida ümbritsevad sagedaste liiklusummikutega tänavad, mis ühendavad Kilimanit, Kilileshwat ja Lavingtoni (kõik paremad keskklassi elamurajoonid) kesklinnaga. Liiklusummikus istudes on mõne meetri ulatuses ilus vaade mööda alleed otse klassikalises stiilis, valgele sammastega presidendilossile. Naabri hirm on, et seda kaunist vaadet saab kasutada ka nii, et võtta presidendiloss mõne basuugi sihikule. Muigan, kuid naabrile ei meeldi mu skepsis. Ta tuletab meelde, et Somaalias lastakse presidendilossi pidevalt õhku. Sellepärast istub ka Somaalia valitsus tegelikult Nairobis.

Laupäeval käib suurem osa Nairobit nädalasi sisseoste tegemas. Pantvangisaaga algusest on möödas nädal. Nairobi linnapea, tänapäeval küll ametliku nimega kuberner, paneb oma Facebookiküljele üles pildid, kuidas ta koos prouaga Westgate’ile kõige lähemas ostukeskuses poodleb, öeldes, et terroristide eesmärkidele ei tohi alla anda. Lähen samuti.

Kenya suuremate ostukeskuste, riigihoonete ja pankade sissepääsul toimub turvakontoll juba aastaid (tõsi, mõnikord libistatakse inimestest üle selgelt väljalülitatud metalliotsijatega), kuid nüüd paluvad suuremate ostukeskuste ees tulijail autost välja astuda politseinikud ja kontroll jätab professionaalsema mulje. Ja siiski ei saaks see ilmselt peatada sellist rünnakut, nagu toimus Westgate’is. Kui uskuda luureagentuuride informatsiooni – mida luureagentuurid on äkki tundnud olevat vajaliku avalikkusega jagada –, on uusi rünnakuid põhjust ka peljata.

Richard Branson, kes avas sellel aastal Maasai Maras oma üliluksusliku safarikämpingu, on väljendanud oma tuge Kenya turismipüüdlustele ja tõstnud häält reisihoiatuste vastu.

Kenya ise pühendub aga meie aja kangelaste tunnustamisele. Need olid lihtsad, tavalised inimesed, kes sööstsid ennastsalgavalt appi tulistamisohvritele ja pantvangidele. Üks kõige eredamaid tähti on nende hulgas mu jaoks endise kaitseministri poeg somaallane Abdul Haji, kes pani käest kohvitassi ühes teises kaunis ostukeskuses seitse kilomeetrit Westgate’ist eemal ja päästis nii oma venna kui veel mitukümmend inimest.

Teiseks Jack Seth, kes kuulis ragbivõistlusel olles, et tema ema on Westgate’is terroristide eest kohvikulaua alla varjunud. Lisaks emale jõudis Jack päästa veel 20 inimest. Ta oli sülle kahmamas ka vigastatud ja valust liikumisvõimetut India tüdrukut, kui ise kaks korda kuuliga pihta sai. Jack päästis tüdruku ja on praegu ise intensiivravi osakonnas.