"Pole veel kunagi nii väga tahtnud koju, ausalt!"
Vot jõudiski kätte, nii kaua oodatud, kuid nii lühike (kas on üldse olemaski pikki puhkuseid? Arvatavasti vaid dekreetpuhkus võib ära tüütada) minu puhkus. Minu käsutuses oli kaks nädalat, millest ühe niisama veetsin Eestis kodus olles. Aga teise poole puhkusest otsustasin ootamatult veeta Egiptuses, täiesti üksi. Miks just üksi? Arvatavasti sellepärast, et tahtsin oma ellu tuua mingit põnevust. Te küsite, kas oli hirmus, vot sedasi sõita kontinendile nimega Aafrika? Loomulikult oli, pealegi lugedes foorumites sellest kuidas üksikud neiud kaovad ära kolmanda maailma riikides. Ma leian küllaltki kergelt ühise keele erinevate inimestega, nii et tutvuda ning leida meeldivat seltskonda, ei paku mulle raskusi. Seega olen kindel, et just sellised reisid jäävad meelde, reeglina, terveks eluks.
Mitte kaua enne ära lendu, otsisin igasugust informatsiooni Egiptuse kohta. Mind hoiatati ette erinevate asjade suhtes. Olin valmis rääkima araabia keeles, läbi sõimama teenindavat personali (vajadusel), üldiselt olin valmis nagu pioneer igaks vägiteoks. Ostsin tühjaks pool apteeki: valuvaigisteid, söetablette, külmetuse rohtusi, võtsin kaasa isegi sideme ja joodi. Rääkimata päikesepõletuse vastastest kreemidest, Aafrika siiski ju. Nagu näha, valmistusin kogu 100% peale.
Olengi lõpuks lennukis. Ei suuda mitte meenutada seda momenti, kui meid toideti roiskunud vorstiga. Kuigi tundub, et vastavat reaktsiooni, mille lõuna esile kutsus, esines vaid minul. Mille tõttu olin sunnitud veetma mõned tunnid kõigile teada olevas kohas, mis oli suitsuhaisust läbi imbunud - vaatamata keelumärkidele. Kui mina pooleldi "suremas", üksnes tahtejõul, roomasin mööda salongi tagasi oma kohale, paludes mingeid rohtusi iivelduse eest (tonni oma rohtusi andsin ju koos pagasiga ära), püüti mulle alguses selgeks teha, et see on kõigest lennu tõttu tekkinud reaktsioon, et seda esineb ning juhtub (nagu ma poleks varem lennanud). Ja nii, peale pooletunnist arutelu, tuuakse mulle esmaabi karp. Oleks te vaid seda näinud, tohutult suur, must "kohver" mille peal hirmuäratav punane rist ning mille sees oli pudelike nuuskpiiritust ja tükike vatti. Hea puhkuse algus.
Ja siin see on, lõpuks ometi: maa, aplaus ja juba seisan Aafrika mandril. "Siin ma olen, võtke vastu", - tuli mulle pähe ning tekkis tahtmine saata ebaviisakas sõnum (sõim ja veel kord sõim) minevikku sellele tüdrukule, kes võttis vastu otsuse sõita puhkama üksi Egiptusesse. Kuid ergutav õhk, kindel maa jalge all ja väike hulljulgus peas tegid kiirelt oma töö.. tollini kõndisin juba mitte käpukil, vaid sirge seljaga.
Oletan, et pole mõtekas kirjeldada igapäevategevusi, mis koosnesid päikesest, merest, rannast, ekskursioonidest, uutest tutvustest jne. Alustada tuleks just sellest momendist kui reisiagent teatas telefoni teel, et kõik lennud on ära jäetud kindlaks tegemata ajaks Islandi vulkaani pursete tõttu. Reisiagent kinnitas, et nad tegelevad inimeste majutamise probleemi lahendamisega, samas hoiavad meid kursis tekkinud olukorraga. Kerge tekkinud paanika haihtus momendiga, sest olgem ausad, nädal Egiptuses jääb väheseks. Esimest korda tajusin enda peal "Hollywoodi naeratust", mis venis mul kõrvuni. Sellest hetkest sai mobiiltelefonist minu parim sõber, oodates kõnet iga sekund. Igatahes ei kavatsenud ma niisama istuda pakitud kohvritega, hoides paremas käes oma telefoni...
Keegi ei teadnud, kaua see olukord kestab, seega otsustasin kasutada võimalust ja minna käimata ekskursioonile - Moosese mäele, millise ideega käisid välja minu uued tuttavad, kes olid samuti Eestist. Legendi järgi vabaned Moosese mäel päikesetõusu vastu võttes kõikidest pattudest. Oli reede. Vot ainult keegi ei mainunud mulle, et tee ülesmäge võtab umbes 5km.
Olles läbinud vähem kui neljandiku teekonnast; hingeldades, higistades, vaevu südant tagasi hoides, peatasin ma kaameli (kogenud araabid, mõningate kaamelitega, järgnesid meile, teades, et füüsilised võimed on kõigil erinevad) ja järgmise 3 tunni jooksul "nautisin" ma selle suure "kõrbe-laeva" tasakaalukat kõigutamist, kes pidevalt häälitses endamisi ning kõndis mööda kalju äärt. Alla kõndisime me teist teed pidi, et mitte kaasa korjata üles jäetud patte. Mitmeid kilomeetreid mööda astmeid on päris ränk. Olin šokis, oli tahtmine karjuda, haarata giidil jalgadest, kätest, kaelast, silmad kinni panna, minestada - ühesõnaga, tahtsin ärgata, kui kogu teekond läbi saab. Väsinuna ning magamata tagasi hotelli tulles ei tundnud ma oma jalgu.. oleks aeg alustada jõusaalis käimisega, nii kui saabun tagasi kodumaale, mõtlesin mina. Ekskursioonilt tagasi tulles, märkasin, et teadaanne vulkaani kohta on jõudnud iga turisti kõrvu. Nüüdsest oli see põhiteemaks, kuid siiski ei märganud ma kurvastust kellegi näos ega paanitsemist, kõik nautisid puhkust, oli laupäev. Kõik mõtlesid - veel üheks päevaks pikeneb puhkus, aga mina mõtlesin "on mida meenutada!".
Laupäev mööduski põhiliselt basseini ääres, oli hea, et hotellis sai kasutada internetti. Mida rohkem ma lugesin, seda rohkem jõudis mulle kohale, et võin siia jääda päris kauaks. Finantsiline olukord oli juba kriitiline, sest pidin tasuma hotellis veedetud lisapäevade eest, siiski vedas, et mitte täissummat, reisibüroo oli abiks. Asjad võtsid ebameeldiva käigu. Otsustasin uurida, millised on võimalikud variandid, et koju pääseda. Kogemused nende asjade suhtes mul puudusid, kuid inglise keele oskust pidasin endal alati väga heaks. Siiski tabasin ennast mõtteilt, et isegi emakeeles ei oskaks ma midagi küsida. Üldiselt ei saavutanud ma mingeid edusamme. Sain teada vaid seda, et laupäevased lennud Euroopasse on tühistatud. Selles suhtes ei saanud ma midagi teha ning otsustasin jätkata oma puhkust. Otsustasin siis oma uute tuttavatega, kellel jäi veel nädal aega puhkuse lõpuni, minna "parimasse kohalikku ööklubisse" - hunnik silmnähtavaid araablasi, kes esitlesid end itaallastena. Oli tobe arvata, et sellest teadmisest oleks ma nendega kohe tutvuma läinud. Üldiselt oli lõbus.
Pühapäeval ärgates esimese asjana vaatasin mobiiltelefoni, ega aku juhuslikult tühjaks pole saanud, minu jaoks oli see väga tähtis. Siis lugesin uudiseid internetist, helistasin reisiagendile, kes midagi erilist ei öelnudki: "Oodake uudiseid ja hotellist ärge lahkuge." Fuajees oli tunda väikest kaost, oli selge, et homme on esmaspäev ja inimesed peavad kuidagi koju saama. Vaade polnud just kõige parem, nii oli ka minul koju vaja ning puhkus oli põhimõtteliselt läbi saanud. Vot mis oli põnev... nii kui kellelgi helises telefon, vaatasid kõrvaloljad ka oma telefoni, lootuses samuti kõnet saada. Ja kui keegi rääkis telefoniga, püüdsid teised pealt kuulata, millest käis jutt. Millal veel midagi sellist näed, on alles puhkus!
Oli vaja välja mõelda stsenaarium, "plaan B", juhul kui kõik muutub veelgi halvemaks. Sel hetkel, pühapäeval, tuju polnud just kõige parem, atmosfäär oli pingeline. Otsustasin helistada oma onule - ta on staažiga meremees, kaug-merekapten, kes on jutustanud lugusid erinevatest olukordadest ja kuidas ta neist koju pääses. Ta on väga arukas inimene, suure elukogemusega. Ja mul vedas, ta oli kätte saadav. Jutust sain aru, et kõige parem on püsida paigal ja lihtsalt oodata olukorra lahenemist. Muidu läheks minu kojusõit väga kalliks finatsilises mõttes. Mõte oli selles, et paigale jäämine osutus kõige odavamaks variandiks. Meenub ühe targa inimese ütlus: "Pole mõtet joosta vihma käes, nagunii saad märjaks, see eest säästad end sekeldustest". Meeleolu muutus kohe paremaks ning otsusasin minna sõbrannadega vesipiipu suitsetama. Ei tea, mis tubakas seal oli, aga naersime me kaua.
Esmaspäeval ärkasin oma "parima sõbra", padja kõrval, mis helises esimest korda heade uudistega, nimelt, reisiagent ütles, et Estonian Airi lennuk tuleb teisipäeval meile järele ja et transport hotellist lennujaama on organiseeritud. Pole veel kunagi nii väga tahtnud koju, ausalt! Terve esmaspäev ei jätnud mind maha minu uus "Hollywoodi naeratus", terve päeva pikutasin basseini ääres varju all oma sõbrannadega, meenutades meie seiklusi, eriti Moosese mäge.
Lennujaamas oli hullumaja, hunnik rahvast ja kõik midagi seletasid, selline tunne nagu, kõrval lendleks parv mesilasi, arvan, et paljudel ei vedanud, edu ja kannatust neile!
