25.01.2008, 00:00
Reis kommunistlikku Keralasse
Ingvar Luhaäär leidis Indiast eest Marxi ja Engelsi portreed ning kallistushimulise külanaise koguduse.
Ajalehed kirjeldasid Stockmanni sügiseste “Hullude
päevade” algust kui rünnakrühmlaste pealetungi.
Võin kinnitada, et nii see nägi välja küll, olin ise
esiridades, sihiks odavad lennupiletid Mumbaisse. Eelnenud päevadel
olin läbi helistanud kogu oma tutvuskonna. Kes ei tahtnud, kes ei
saanud... Sõelale jäid vaid kaks reisikaaslast: vana sõber
psühholoogiadoktor Anti Kidron ja noor ärksa vaimuga
maamõõtja Margus Kivimägi. Kolme-neljakesi on
kõige parem Indias liikuda, mahub ühte taksosse ja taksosõit
on siis ka samas hinnas kui meil bussisõit, nii et kasulik on sel viisil
läbida isegi mitmesajakilomeetrilisi vahemaid. Kõige pikem vahemaa,
mille olen Indias taksoga ühekorraga maha sõitnud, on 750
km.
Mumbaist olid meil võetud lennupiletid edasi Kerala
pealinna Trivandrumi. Üllatas India siselendude lennuvälja
väljanägemine. Oleme nagu harjunud sellega, et lennuväljal on
peaasjalikult lennukid, inimesi ja autosid liigub seal minimaalselt, kuid selle
lennujaama kohta küll ei saa seda öelda. No lausa
banaanimüüjaid ehk polnud, kuid igasugu kirevat rahvast ja eri
suuruses autosid sebis seal rohkem kui küll. Kõige selle segadiku
keskel ukerdasid ka lennukid, isegi päris suured Boeingud.
Sõiduaegadest kinnipidamisest ei maksa muidugi rääkidagi.
Igasugu tõrkeid ja takistusi tuli järjest ette: ühe rikka
indialase naine (on ka väga rikkaid indialasi ja ega vaesed lennukiga
sõidagi!) avastas korraga, et ta kosmeetikatarbed on jäänud
pagasisse ja tuli minna neid sealt võtma. Indias ei saa kunagi kindel
olla selles, mis ajal sa kusagile jõuad, ka rongid hilinevad
krooniliselt. Teisalt jällegi pehmendab seda tõsiasi, et kus sa ka
õhtul juhtud olema, kindlasti saad seal odava öömaja ja kui
soovid edasi liikuda, on seegi võimalus takso kujul alati olemas.
Keralas on võimul kommunistid ja punast värvi näeb
tõesti palju, on lippe, on Marxi-Engelsi-Lenini portreid punasel kangal.
Ma ei ole veel kunagi näinud neid kujutatuna nii sentimentaalsetena
– nagu ka Kristuse ja teiste ristiusu tegelaste, nagu Neitsi Maarja
portreid (kristlus on Keralas mõnes piirkonnas kõige levinum
usund, sest kunagi kuulusid Kerala rannaalad portugallastele –
võisime Kochi linnas näha ka India kõige vanemat
kirikut ning Vasco da Gama hauda* selles). Isegi India vabadusvõitluses
langenute hauad on ehitud punaste plastvimplitega. Ent siiski pole Indias
kommunist see, mida meie seesugustest mõtleme.
Olud on
täiesti teised, küüditamisest ja natsionaliseerimisest ei maksa
siinsel kommunistil küll unistadagi ja ka ateistlik kihutustöö
mõjuks India oludes üksnes kummastavalt. Indias on kommunistid
need, kes seisavad hea selle eest, et tervishoiu ja haridusolud paraneksid, et
küla saaks korralikuma kaevu ja sild parandataks lõpuks ometi
ära. Rahvas on märganud, et kommunistid hoolivad niisugustest
asjadest, ja hääletavad nende poolt. Indias kuulub ju kõik
olulisem oligarhidele. Kerala kauneid teeistandusi vaadates küsisisme
vahel, kellele need kuuluvad, ja alati saime vastuseks: Tata perekonnale.
Tatade oma on ka india terase- ja autotööstus, india autode nina ees
võib näha alati terastähtedes kirja TATA. Nii et siinsed
kommunistid püüavad alandlikult midagi rahva heaks välja
tingida, mis vahel ka õnnestub.
Turismiagentuurid
propageerivad paatmajades sõitu nn tagavetel. (Paralleelselt rannikuga
ulatub pikalt lõunast põhja järvedeahelik, mida vahel
eraldab ookeanist vaid madal liivaluide.) Otsustasime proov
ida. M
eie teenistuses olid kapten, kokk ja teener ja ma ei ole päris
kindel, kas see kõik ära tasus: kaldad olid vahel päris kaugel
ja vaadata aeglaselt möödalibisevat ühetasast palmimetsa muutub
lõpuks sama igavaks kui jälgida meie paju- või
lepavõsa. Midagi eripärast kujutas endast vahepeatus Amma
ashram’is. Juba kaugelt hakkasid paistma paar palmide kohal
kõrguvat Lasnamäe tornmajade sarnast roosat kõrghoonet ja
üle kanali kaarduv valge jalakäijatesild.
Üle
maailma on levinud kumu naisest, kelle kallistusel on eriline tervistav ja
õnnistav toime. Tal ei ole mingit erilist oma õpetust või
nagu ta ise ütleb, on tema õpetus armastus. Nagu ikka, on
pildistamine ashram’is rangelt keelatud. Tekib juba tahtmine kohata
lõpuks vahelduseks ka üht sellist pühakut, kellele
lähenemisel on lausa kohustuseks vahetpidamatu pildistamine!.. Satume
õnneks kokku soome neiuga, kes on lahkelt nõus selgitusi andma.
Tema on elanud kohapeal juba kaks aastat. Kogukonnas on 3000 liiget. Saja
euroga kuus saab ashram’is elamise ja toidu, kuid on kombeks, et tehakse
kogukonna heaks ka mingit vabatahtlikku tööd. (Millises mahus ja kui
range on see nõue, jäi selgusetuks.) Päev algab vara,
kell viis, ja sellega, et lauldakse templis Jumalanna 5000 nime. Amma on
rajanud haiglaid, koole, isegi ülikoole. Kuidas seletada seda
hämmastavat fenomeni, et üks tavaline vaene india külanaine on
saanud hakkama millegi sellisega?.. Ju tal siis peab olema millegipoolest
väga eriline energia ja Indias ei jää niisugune asi
tähelepanuta. Isikliku kogemuse põhjal ei või me midagi
öelda, kahjuks oli Amma just ära kallistamisreisil Ameerikas.
Bukletist lugesime, et ta on kallistanud juba 22 miljonit inimest.
“Paarkümmend aastat tagasi oleks ta kallistus kindlasti veel parem
olnud,” õhkas Anti ja mul ei jää üle muud kui
temaga nõustuda.
Edasi jälle üksluised lämbes
leitsakuvines palmidega kaetud järvekaldad. Koiduajal ärgates –
ka ühe öö veetsime paatmajas – kostis kõrvu vali
prääksumine ja ennäe imet: meie laevukesest möödus
pardikari. Asjalikult prääksusid, oleksid nagu kiitnud:
“Täna ootab meid jälle ees toimekas päev.” Partide
taga liugles väikeses mustas paadis meist mööda ka üks pika
toikaga varustatud mees.
“Partorg!” kommenteeris
Anti.
Ühel õhtul koju jõudes väikesesse
perekonnahotelli panin tähele, et pererahvas vaatab mind nagu kuidagi
erilise aupaklikkusega. No muidugi – eks Anti oli neile minu kohta
öelnud: “aktiivne kommunist”.
* Haud,
tõsi küll, on tühi, sest kuulsa meresõitja surnukeha on
toimetatud Portugali.