Klass: economy, premium economy,business

Aeg: aastavahetus 2017-2018

Hinne: 5

Tumerohelises mantlis ­hallipäine stjuuard rahustab reisijaid, kuid reedab samas ka enese mõningast närvilisust. Alitalia lend Londonist Rooma on ammu valmis parkimispositsioonilt lahkuma, kuid midagi ei toimu. Kapten on juba kaks korda teatanud, et maapealne teenindus on teadmata põhjusel kusagile kadunud ning lennuk ei saa lihtsalt väravast lahkuda. Kulub tund, veel viisteist minutit…

Roomasse maandumise eel pole jäänud enam erilist lootust ümber istuda Rio de Janeiro lennule, mille ametlik väljumisaeg on kohe-kohe kätte jõudmas. Osavõtlikud Al­italia pardateenindajad on küll pidevalt uurinud jätkulendajate – neid on umbes sadakond – sihtkohti ning teatavad vahetult enne ­maandumist, et kõiki ootab informatsioon väravas. Teadagi, hotell, vautšerid, pileti muutmine ning lend Riosse ööpäevase ­viivitusega. Tegelikkus aga purustab vähemalt selles situatsioonis müüdid itaallaste organiseerimatusest. Olles vaevalt lennujaamahoonesse sisenenud, ootavad ees Alitalia vormis näitsikud, kõigil käes prinditud paber jätkulendude väravanumbritega ning juba kümne minuti pärast istume reisikaaslasega Riosse suunduva Airbus 330 pardal. Sagedase reisijana teadvustad, et selles situatsioonis loomulikult ei saabu Riosse meie pagas. Kuid oh imet, itaallased on suutnud vähem kui 15 minutiga organiseerida ka kümmekonna Londoni hilinenud lennult tulnud reisija kohvrid.

PREMIUM ECONOMY: Alitalia meele­lahutus­süsteemid ja toitlustus on mäe­kõrguselt üle firma rahan­duslikust seisust ja tuleviku­välja­vaadetest.

Lennundushuvilised teavad, et läbi viimaste kümnendite on Alitalia olnud pidevalt pankroti veerel, läbinud arvukaid restruktureerimisi ning olles alates 2014. aastast 49% Etihadi omanduses, pole tal ka praegusel ajahetkel kuigi roosilist tulevikku. Sellest hoolimata ei saa viimase kogemuse põhjal eriti millegi kallal nuriseda. Kui Euroopa lennu economy klassis pakutakse tõesti vaid vett, koolat, mahla ning kohvi, siis pikamaalennu sama klassi teenindus ei jää millegagi alla KLMile või Air France’ile: alkoholivalik piirdub küll vaid veini ja õllega (mida saad nii palju, kui julged küsida), aga soe toit on üsna maitsev ning öö läbi on saadaval võileivad Parma singiga. Stjuuardid ja stjuardessid on üsna eakad ning mitte kõige nobedamad.

Tagasilennul Riost Roomasse õnnestub kogeda tubli paari ­pügala võrra paremat teenindust premium economy klassis, sisuliselt on see vaid umbes paarikümnele reisijale eraldatud salongi osa, mis muudab lendamise vaat et privaatsemakski kui äriklassis. Vahuveini pakutakse juba enne lennuki väravast lahkumist, jooke serveeritakse plast­topsi asemel klaasidega ning nuga ja kahvel on metallist. Lisaks veinile ja õllele saab teadjam küsija ka Limoncellot, kuid reklaami sellele just ei tehta. Suurema filmivaliku ja parema ekraaniga on ka ­inflight entertainment. Üllatuslikuks elemendiks on Alitalial inflight chat. Sisuliselt on võimalik oma ekraanil sisestada mis tahes istekoha number ning alustada näiteks reisijaga kohal 33 A virtuaalset vestlust. Millest ning kas see väljavalitule just meeldib, pole teada, kuid kuna süsteem pakub ka vestelda soovija blokeerimist, siis eeldatavasti ahistamissüüdistusi hiljem keegi ei esita.

Kahetunnine Rooma–Londoni äriklassi lend toimub väikese Embraeriga ning kuna kellaaeg on varane ja seljataga kümnetunnine reis, siis paraku jääb pardateenindus joogivaliku osas suuresti nautimata. Kuid adekvaatne hommikusöök ning soovijatele klaas veini on koos tähelepaneliku stjuuardi hoolitsusega enesestmõistetavalt olemas.

Keeruline oletada, milline on ­Alitalia tulevik, kuid äsjase kogemuse põhjal on mõõduka nõudlikkusega reisijal põhjust itaallastele parimat soovida. Iseäranis Brasiilia lennud Riosse ja São Paulosse on tihti tunduvalt odavamad kui suurimal Euroopast Brasiiliasse vedajal ­TAPil, salongid värsked ja avarad ning teenindus üle keskmise.