Reisiarvustus: Põrgu taevas
“Oma kustumatus kasumiahnuses paigutasid röövellikud kapitalistid lennukisse juurde veel paar rida istmeid, mis tõi kaasa katastroofilise ülekoormuse...”
Tegelikult on 180 istet A320s normidele vastav “maksimaalne kohtade arv”, samas on tegemist tüsedamat tõugu, väärikate nahkistmetega, mille tagakülje võrgus naeratab vastu kapsaks loetud ajakiri (mille vahelt võib leida kokkupressitud toidunäidiseid) ja muu pudi-padi. Seetõttu jääb Smartlynxi põlveruum alla Ryanairi paljukirutud, kuid hoolikalt õhukeseks hööveldatud istmetele.
170+ cm pikkusega reisijale kujuneb nelja tunni pikkusest lennureisist Smartlynxi pardal tõeline katsumus. Enamik lööbki soovitusele jätta turvavöö kinnitatuks ka ajal, mil kapten on märgutule välja lülitanud, siiski käega, ja suunal Paphos-Tallinn ei jää stjuardessidel muud üle, kui vahekäiku ummistavate reisijate vahel püüdlikult trügida ja nurisemisele robotliku naeratusega vastata, et on küll kitsas, kuid nemad isiklikult ei saa kahjuks midagi teha.
Kui maantee- ja raudteetranspordis püütakse kliente võita järjest mugavamate toolide ja suuremate istmevahedega, siis lennunduses toimib igal pool (mitte ainult Eestis) halastamatu tunglemine kitsendamise poole. Tartu bussi võiks ju Smartlynxi meetodil ka 50 asemel 80 inimest ära mahutada ja sõiduaeg on isegi tunduvalt lühem kui 4–6tunnised tšarterid soojale maale.
Tegelikult on muidugi asi selles, et kui Tartusse sõites on valida mugava istmevahe ja 10eurose pileti ning krampis jalgade ja 6eurose vahel, siis tuulutatakse raha küll, aga kui 300 euro asemel saab Euroopasse 100ga, siis ollakse nõus hambad risti kannatama.
Mitte et see Aurinko lend vähegi Ryanairi hinnaklassis oleks olnud, vastupidi, “ainult-lennud” letihind Küprosele oli 475 eurot ja alles viimasel hetkel langetati üksikute kohtade hindu 395 ja 275 peale. Ega muu peale rahakotiga hääletamise ja ringiga puhkusele sõitmise siin tarbijat ei aita.
See viibki järgmise probleemi juurde: Eestis pole soojamaahuvilistel valikut, ükskõik kuhu või mis firmaga lähed, jälk istmevahe on otselennu puhul paratamatu. Selle reisi organiseerija Aurinko ei paku isegi raha eest võimalust upgrade’iks esimesse ritta või Exit Row’sse. Kasumi suurendamise võimalus otse nina ees – isegi 30–40 eurot otsa eest, mõni pikemakasvuline ikka maksab!
Piloodikabiinist kostis minekul Paphosele niivõrd ragisev ja ebakindel vene aktsendiga inglise keel, et tekkis mure, kuidas see mees lennujuhtimiskeskustega ühendust suudab pidada, ent lend oli siiski sujuv ja ilma äkkpööreteta. Mispärast ta Paphosel pärast maandumist mootorid tööle jättis, nii et lennukitrepist alla tulles kippusid kõrvad küljest ära kukkuma, jäi küll selgusetuks. Samamoodi turbulentsivaba oli tagasitulek, kus esinenud nooremapoolne eestikeelne piloot oma vuristamisega mõista andis, et ta parem tegeleks lennuki juhtimisega kõnepidamise asemel.
Seltskond koosnes reisil eelkõige keskealistest eesti ja vene peredest, kelle nägudest ja käitumisest oli näha, et sagedasti nad just ei lenda, ja oli kuulda arvamusi, et lennukis peabki alati nii kitsas olema. Nagu alati tšarterite puhul järgnes maandumisele pikk aplaus (mida liinilendudel üliharva ette tuleb).
Kokkuvõttes ei ole mul Smartlynxile, kes päris edukalt Euroopa tšarteriturul ilma teeb ja vahel ka Finnairi ning reisigigandi Thomas Cooki heaks töötab, midagi suuremat peale ebainimliku istmevahe ette heita, aga kahjuks on see reisija heaolule kõige olulisem detail pardal, nii et kuidagi ei saa üle 2 panna.
Klass: tšarter
Hinne: 2
