„Ziz muuvi is abaut sam­zing,“ ütleb tugeva aktsendiga Soome mees pehmete punaste istmetega kinosaalis, kus pole peaaegu ühtki vaba kohta. Mehe nimi on Anssi Kasitonni ja tema viis minutit ja nelikümmend sekundit pikk soomelikult omapärase huumoriga film „Saladdin Castique“ teeb oma festivalidebüüdi Oberhauseni lühifilmide festivali rahvusvahelises võistlusprogrammis. Filmis leiab mees metsas marju korjates pudeli, millest tuleb välja pahurailmeline džinn, kes lubab täita natuke kohtlase moega marjulise kolm soovi.

Lühifilmide festival on kindlasti üks pisut üle 200 000 elanikuga Oberhauseni linna täitunud soove. Alates 1954. aastast toimuvad filmipäevad on linna kõige olulisem kultuurisündmus, mis toob Ruhri tööstuspiirkonda filmirahvast üle kogu maailma, Gröönimaast Jaapanini. Kui sattuda mai algul Oberhausenisse, on festivali võimatu mitte märgata. Festivali reklaamid on kevadiselt kollased ja iga nurga tagant vupsavad välja kahe-, kolme- ja neljakaupa liikuvad elavalt vestlevad inimesed, kellel üle õla maitsekas hall riidest kott kirjaga KURZFILMTAGE. Oberhauseni südalinnas asuv viie saaliga Lichtburgi Filmipalee on nädal aega festivali päralt ja rahvast on nii kino sees kui ees murdu (kundesid jagub muidugi ka kino kõrval asuvasse pimedasse kõrtsi, mille tumepruunist interjöörist õhkub liisunud lõhna neist õndsatest aegadest, kui saksa baarides tohtis veel suitsetada).

Linna rahvastikust moodustavad võõramaalased umbes 15 protsenti, silma hakkab silt „Kool ilma rassismita“ ühe gümnaasiumi ukse kõrval, sama kooli seinal aga grafiti, kus reas Nelson Mandela, Hannah Arendti, Mahatma Gandhi jt portreed.

Osa festivali sündmustest leiab aset 19. sajandi keskpaiku tööd alustanud Altenbergi tsingivabriku territooriumil, mis oma imposantsete hoonetega meenutab piirkonna kunagist tööstushiilgust ja kuhu viib tee läbi Oberhauseni raudteejaama, mille esine on pikitud teismeliste sisserändajate puntidest. Linna rahvastikust moodustavad võõramaalased umbes 15 protsenti, silma hakkab silt „Kool ilma rassismita“ ühe gümnaasiumi ukse kõrval, sama kooli seinal aga grafiti, kus reas Nelson Mandela, Hannah Arendti, Mahatma Gandhi jt portreed.

Praegu asub Altenbergi tsingivabrikus tööstusmuuseum, linna uut keskust, Neue Mitte Oberhausenit rajatakse aga vanast pisut kaugemale – ja selle südames ei asu mitte tsink, vaid tarbimiskesksele 21. sajandile kohaselt „ostu- ja vabaajaparadiis“ nimega CentrO, Saksamaa suurim kaubanduskeskus (umbes kaks Rocca al Maret). Keskmisest multipleksist nõudlikuma programmiga Lichtburgi kino toonitab muuseas oma kodulehel, et uues linnasüdames asuv tarbimiskeskus „ei ole nende klientide maailm“. Jedem das Seine, nagu saksa keeles tavatseti öelda (enne kui natsid sellele ütlusele oma pruuni pleki panid).

Düsseldorfi raudteejaamas oli juhus kohata kaht brasiillast, kes sõitsid mitu korda suuremast Düsseldorfist Oberhausenisse just nimelt selleks, et minna päevaks CentrOsse šoppama. Ka lühifilmide festival pole sugugi vähem populaarne – näiteks rahvusvahelisse võistlusprogrammi pääses ligi 6000st esitatud filmist vaid 53, nende seas ka üks film Eestist, Jaan Toomiku „Kala“. Muide, Anssi Kasitonni pahura džinniga film sai 64. korda toimunud festivali lõpus žüriilt erilise äramärkimise. „Non­sense makes sense!“ seisis žürii põhjenduses.

Internationale Kurzfilmtage Oberhausen toimub ka 2019. aasta kevadel.