Sellise musta nädala järel võiks reisijail, keda tihti üleolevalt nimetatakse "iselaaduvaks kaubaks", tekkida soov esitada küsimusi. Küsida härra Kallaselt, miks oli Eurocontrol hoidnud üle Ida-Ukraina viiva lennukoridori avatuna, kui pidi olema teada, et raketid oma valdusse saanud separatistid on teisi lennukeid sealsamas juba tulistanud. Küsida Virgin Atlanticu, Singapore Airlinesi ja Lufthansa käest, miks jätkasid nemad üle Ida-Ukraina lendamist, sellal kui näiteks British Airways ja Air France olid hakanud sõjapiirkonda vältima juba enne MH 17 allalaskmist. Küsida (kasvõi endalt), kas reisijail ei pidanuks Air Algerie piletit ostes olema õigus teada, et tegelikult üritab neid läbi tormi (ja 18 aastat vana MD-83 abil) sihtkohta toimetada hoopis Hispaania tšarterlennufirma, keda sealne ametiühing SEPLA oli juba mullu süüdistanud kogenematute ja alamakstud (meeskonnaliikmete palgad Swiftairis algavad umbes tuhandest eurost) pilootide kasutamises. Ja veel palju muudki riskihinnangute ja profiidi maksimeerimise kohta.

Või on siiski parem kuulata transpordivolinik Kallase rahustavat häält ning mitte küsida, vaid "lõuad pidada ja edasi lennata", end veenda et turvakontrollis üleriiete seljast võtmine ongi meie ohutuse ülim pant?

Muide, isegi siis, kui ühe nädalaga on kolmes katastroofis hukka saanud 429 inimest, on Siim Kallasel - ja pisut kulunud torukübarast väljatõmmataval säravate nööpsilmadega statistikajänesel - kahtlemata õigus. Kui arvestada, et ööpäevas toimub maailmas ca 90 000 kommertslendu, tegi see ka kõigil saatuslikel päevadel turmalennukisse sattumise tõenäosuseks vaid 0,00111 %.

Lendamine on seega ohutu.

Ja pikemad õnnetustevabad perioodid, mis tõenäoliselt nüüd ees, parandavad statistilist keskmist veelgi.