Shanghai Ekspress vol.4: Lätlaste imemasin
Kui kirjutasin, et Shanghai läheb kell 11 magama, siis EXPO Eesti paviljoni IT-juht Tarmo Haud parandas mind: Shanghai ööelu on täis kohti, mis kunagi ei maga.
Ei maksa unustada, milline oli Shanghai möödunud sajandi alguses – sadamalinnana oli ta pahelisuse kehastus, Shanghai lugematud bordellid olid kurikuulsad ja kuritegevus lokkas. Kuni 16. sajandini oli see Jaapani piraatide lemmiksadam ning patuelu sai hoogu juurde, kui britid õpetasid hiinlased oopiumi tarvitama. Ida-India kompanii transiidiaäri põhines skeemil oopium-tee-vastu. Linna kutsuti Aasia hooraks. Praegu pole sellest märkigi, linn jätab ülimalt turvalise mulje. Kaks aastat Shanghais elanud ja praegu Eesti EXPO-l töötav Anneli Vilu ütleb, et tema pole siin veel leidnud piirkonda, kus kahtlase elemendi pärast muretsema peaks. Küllap neid kuskil ikka on, aga puna-Hiina rezhiim hoiab ikka põhiliselt korra majas ja turisti meel on muretu.
Eesti EXPO paviljoni väisasid eile kõrged külalised. Ekspromt. Eesti madala armsa seelikutriibulise paviljoni kõrval kõrgub uhke tünnikujuline ehitis, mille fassaad tuulehoo käes efektselt sätendama-lipendama lööb. Moodne, ahvatlev. Aga väike ja tühi.
See on Läti paviljon. Lätlased ei saanud oma asjadega valmis, üleüldse otsustasid nad alles viimasel minuti maailmanäitusest osa võtta. Kuulda oli, et lätlased ei saa oma imetehnikat, tuulegeneraatorit, tööle. Eile siis paviljon lõpuks avati, kuu aega hiljem kui Eesti oma.
Õhtul hilja tulid arvuka turvameeste grupi saatel vip-delegatsioon eesotsas Läti peaministri Valdis Dombrovskisega ning salapärasse paviljoni sisemusse keerleval hiigeltrepil peeti pikki hiina- ja lätikeelseid kõnesid. Ma ei jõudnud kuidagi lõppu ära oodata, tahtsin väga teada, mis on see pop asi, millega lätlased maailmanäituselt üllatavad.
See oli kunst-tuule-aparaat. Keset paviljoni oli jäme läbipaistev toru, kuhu sisse sai minna kosmanaudimundris inimene ja tuul lükkas ta õhku lendlema nagu Batmani. Öötaeva kohal valges ülikonnas siputavad lätlased oligi võimas vaatepilt. See oli Läti kontseptsioon maailmanäituse devaiisi „Parem linn, parem elu“ lahendamiseks.
Lõunanaabrite paviljoni tulid vaatama ka Rein Lang ja Mart Laar, kes viibisid siin parasjagu Hiina kommunistliku partei kutsel (nagu neil oleks mõni teine partei, kellele külla tulla!).
Meie EXPO peakomissar Toomas Tiivel on aga tuntud Läti-sõber. Niisiis loovis ta Läti peaministri juurde ja suunas delegatsiooni, kel oli parasjagu plaan leedukatele külla minna (Leedu paviljon on oh kui suur, kuid ainus meeldejääv asi seal oli võimalus ühes nurgas korvpalli mängida) hoopis Eesti majja. Meie värvilised põrsad tekitasid kõrgetes külalistes elevust, kõnniti ühe põrsa juurest teise juurde, sest igaühel neist on erinev kontseptsioon. Mõte on selles, et külastaja täidab sedeli mõne hea ideega, kuidas tema paremat linna ja paremat elu ette kujutab, ning laseb selle põrsa seljapilust sisse. Iga põrsas kogub teatud tüüpi ideid - energiasäästlikkus, jäätmekäitlus, peenrad linnas, uue ja vana arhitektuuri ühitamine, otsedemokraatia jne, uued töökohad jne. Sedelid osalevad loosimisel, võimalik on võita näiteks põrsakujuline pehme helkur.
Dombrovskis käis kaua ühe põrsa juurest teise juurde, luges silte nende selgadel ja rääkis ise samas kogu aeg telefoniga. Lugesin hiljuti Õhtulehest, et ta on käinud kaardimoori juures tulevikku ennustamas. Ma arvan, et nüüd pidas ta kellegagi nõu, millist põrsast valida, millist ideed toetada, et elu paremaks läheks. See on Lätile tähtis küsimus.
