Matkaplaan läks käima juhuslikust lõõbist. Ühel hommikul läbi vanalinna minnes viskasin sõbrantsile: „Kuule, võtaks vaba nädala ja tõmbaks Dolomiitidesse ära!“ Tol hetkel tundus see mulle endale täiesti utoopilisena. Eeldasin, et kuulen vastuseks „Hull oled või?!“, aga tühjagi. Tuli hoopis kiire ja konkreetne: „Davai, lähme.“

Sõbranna võttis pöörast reisiplaani närvesööva muretusega. Prooviks metsikut telkimist? „Jaa, loomulikult.“ Võtaks ette ühe pikima kaljuseina, mis sellest, et kumbki meist pole kõva kaljuronija? „Teeme muidugi, vaatame, mis juhtub!“ Mõnes mõttes on see tore, kui kaaslane on iga kell rõõmsalt valmis tundmatus kohas vette hüppama. Aga siiski – tore on hulle asju teha, kuid veel toredam on ka tervena tagasi jõuda.

Kõik edasine jäi sujuvalt saatuse hooleks. Polnud ainsatki öömaja, isegi mitte kindlat reisisihti, lihtsalt valitud mäeahelik ja vaba kulgemine. Sellise ettevõtmise eeldus on muidugi, et loed kaarti ja usaldad ennast. Samuti peaks varuks olema piisavalt rahu ja huumorimeelt jamade, ootamatuste ja ebaõnnestumiste puhuks. Kas meil oli selline reserv olemas, polnud õrna aimugi, aga eks praktika käigus selgub tõde.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel