Sel aastal tuli sügis Inglise kolledžisse teisiti. Nimelt selgus, et esimese klassi õpilaste sekka oli esimest korda pikkade aastate jooksul sattunud tavaliste inimeste laps, tumedapäine poisinolk nimega Timur, kelle isa oli laomees ja ema küünetehnik. Pahandused ei lasknud ennast kaua oodata.

Murettekitavaid märke hakkas ilmnema juba teise koolipäeva lõpuks. Advokaat nr 1 (advokaate on esimese klassi lapsevanemate seas palju, mistõttu selguse huvides on advokaadid nummerdatud) märkas, et tema poeg ei mängi kodus enam Ferrari ja Lamborghini mudelautodega, vaid on kusagilt hankinud väikese tõstuki ja proovib sellega oma klotse ühest kohast teise tõsta. Advokaat nr 1 kirjutas oma murest lapsevanemate listi ja selgus, et sarnane probleem on ka Advokaadil nr 2 ja Riigiasutuse Osakonnajuhatajal.

“Mu Chryztopher on kogu elu mänginud kodus mu töölt toodud paberikuhjadega, mängides kooskõlastusringe ja eelarveläbirääkimisi. Nüüd aga otsis ta keldrist üles ühe vana mängutraktori ja mängib sellega mänge, millest ma midagi aru ei saa. Laps on õnnelik, aga ema süda aimab halba. Kuhu see küll viia võib?” kirjutas Riigiasutuse Osakonnajuhataja.

Tõeline kriis saabus reede õhtul. Advokaatide nr 1, 2 ja 3 lapsed rääkisid neile järele sõitnud lapsevanematele, et jalgpallitrenn jäi täna ära ja nad käisid selle asemel bussiga Timuri isa töö juures vaatamas, kuidas ta tõstukiga kaste laob. Lapsevanemad olid šokeeritud.

“Vaatasin lapse pealaest jalatallani üle, aga tundub, et bussisõidust vähemalt väliseid vigastusi pole talle tekkinud,” kirjutas Advokaat nr 3 lapsevanemate listi. “Oleme naisega ekstratähelepanelikud, et õigel ajal märgata bussisõidust tekkida võinud emotsionaalse trauma märke,” lisas Advokaat nr 3.

Advokaat nr 2 oli aga püha viha täis. “Miks kool ei teinud midagi, et takistada minu lapse sattumist lattu? Me kõik teame, et ladu on ohtlik koht. Poiss rääkis, et ta oli seal tervelt pool tundi ja vaatas, kuidas tõstuk kaste tõstis. Me ju kõik teame, mis võib veel õrnas eas poisiga juhtuda, kui ta niimoodi järelevalveta laos tõstukeid vaatamas käib? Mis juhtub siis, kui ta saab sealt halbu ideesid ja otsustab ka ise tõstukijuhiks hakata? Kes vastutab selle eest? Kas ma selleks panin oma lapse Inglise kolledžisse, et ta mul kogu õhtu räägiks sellest, kui tore oleks juhtida tõstukit!”

Klassijuhataja vabandas ette ja taha ja kriis vaibus selleks nädalaks. Järgmise nädala teisipäeval jäi aga ära kunstiring ja lastel oli paar tundi vaba aega. Lapsed ei tahtnud oma vanematega väga rääkida, mis juhtus, aga vaikselt tilkus see info siiski välja. Selgus, et esimese klassi tüdrukud olid küsinud Timurilt, kas nad võivad käia tema ema juures vaatamas, kuidas küünetehnik tööd teeb. Timur oli nõus ja lapsed käisidki seal, lubades sellest täiskasvanutele mitte midagi rääkida.

Lapsevanemaid tabas paanika. “Mu tütar õpib selles klassis! Kas kool tänapäeval veel vastutab ka millegi eest? Mille eest ma teile maksan!?” kirjutas Riigikogu Liige Inglise Kolledži direktorile, kõigile hoolekogu liikmetele ja klassijuhatajale. Lahendust polnud kellelgi, murepilved püsivad õnnetu klassi kohal.