Olen seltsimees Kõlvarti poolt, sest ka minult rööviti emakeelne lapsepõlv!
Kas see ikka on nii? Õõvastavaid fakte laste keelelisest sandistamisest pihib isiklike valusate kogemuste põhjal Tallinna 7. keskkooli vilistlane Urmas Kaju (nimi muudetud). “1961. aastal panid vanemad mind pahaaimamatult Pioneeride tänava lasteaeda. Ehkki asutus oli formaalselt eestikeelne, hakati peatselt 5-6aastastele lastele õpetama inglise keelt. Vanematelt, ammugi siis lastelt nõusolekut ei küsitud. Okupatsiooni aeg.
“Tunnis” näidati meile pilte ja sunniti meelde jätma ingliskeelseid nimetusi – milliseid paljud pisikesed õpilased eesti keeleski veel ei teadnud. Nii sain minagi alles suvel maal sugulaste juures teada, et hen on kana ja cow on lehm.
Võõrkeelse lasteaia järel saadeti mind Tallinna 7. keskkooli. Õnnetu kokkusattumusena oli seegi nn erikool, kus õpetati “süvendatult” inglise keelt. Peagi asendusid arusaadavad ja huvitavad õppeained maateadus ja kodulugu English Geography ja Country Studyga. Kirjandustundide arvelt lisandus English Literature. Otse loomulikult tuupisime neid aineid meile võõras inglise keeles.
Eestikeelseid õpikuid üldse ei olnud! Lugeda anti meile võõrkeelset perioodikat: inglise kommunistide Morning Stari ja Poola Murzilkat. Lugema pidi, sest tundides seda kontrolliti.”
Kaju ohkab ja võtab kokku: “Võõrkeelse ajupesu tõttu sain paljude eluks oluliste terminite ja nimetuste emakeelsed vasted teada täiesti juhuslikult aastaid hiljem. Näiteks aastaid pärast keskkooli lõpetamisest sattusin vabaõhumuuseumisse. Šokeeriv oli avastada, et eestlaste traditsioonilise elamu näidis ei olegi Sassi Jaani living threshing barn, vaid rehielamu! Varsti põles too barn salapärastel asjaoludel maha. Kahtlustan, et süütajaks võis olla mõni 7. keskkooli õpilane, kes protesteeris sellega vägivaldse angliseerimise vastu. Arusaadav: meilt oli röövitud emakeelne lapsepõlv.
Mr Nice
