1. MÄRTS, PÜHAPÄEV: valimispäev

Kell on 10 hommikul. Seisan Lasnamäel ühe Kivila tänava paneelmaja ukse taga. Üks selle maja elanikest oli helistanud IRLi kontorisse ja teatanud, et pole saanud küsitluses osalemise eest lubatud kingitust: sinist salli või retseptiraamatut või kindaid. Selgub, et inimest pole kodus, aga telefoninumbrit ta ka ei jätnud. Ausalt öeldes pole seda nime ka andmebaasis, nende 65 000 hulgas, kes võtsid osa sügisesest küsitlusest. Kuid inimene ütles, et talle lubati. Seisan ja ootan, et keegi tuleks ja ma saaksin koos temaga sisse lipsata ja jätta kingituse postkasti. Peas keerleb mõte: äkki ma rikun praegu, seistes siin partei kingitusega, valimiseelset reklaamikeeldu? Aga helistaja ju ise palus. Minu mõttekäigu katkestab koeraga kodanik. Ta siseneb mulle vajalikku trepikotta ja laseb mind sisse. Seejuures vaatab ta mind, justkui mu mõtteid lugedes, et jälle teie oma poliitreklaamiga!

Kavatsesin 1. märtsi veeta koos vanemate ja tütrega Lasnamäel. Käia lõuna paiku vana kombe kohaselt ära valimisjaoskonnas, aga enne õhtut minna koju, et vaadata ETV valimisstuudiot ja oodata tulemusi. Laptop, kus on avatud lehekülg vvk.ee, on küll kõrval, aga ­Indrek ­Treufeldti ja Aarne ­Rannamäe kommentaaridega on asi kuidagi elusam.

“Tere! Ütle, kuidas sinu poolt hääletada?”