20 aastat tagasi: Moonisõda ehk mida tõsikindlat me teame moonidest, oopiumist ja morfiinist

31. juulil 1995 hävitasid keskkriminaalpolitsei narkorühm ja eriüksus K-komando narkovastase võitluse käigus politsei peadirektori Ain Seppiku käsul Viljandi lähedal ebaseaduslikult talunik Ilmar Kõvatomase moonipõllu.
Aastal 1996 saavutati kohtuväline kokkulepe, mille järgi politseiamet maksab hävitatud moonipõllu eest 70 000 krooni kahjutasu, kuna hävitatud moonides oli narkootiliste ainete sisaldus allpool seadusega keelatud piiri. Vikipeedia

Moonide, oopiumi ja morfiini teemadel on ilmunud paarkümmend kirjutist. On aeg arvamuste ja hinnangute melus mingi luua ja seda korrektselt resümeerida. Selleks tuleb kõigepealt selgelt määratleda kasutatavad mõisted.

Moon ehk magun

Umbes sajast maguna perekonda kuuluvast liigist on kogu Euraasias sagedasemad ainult neli liiki, mis esinevad ka Eestis. Allpool räägime neist ainult ühest: Papaver somniferum L. Sõna somniferum tähendab "uinutav", esimene sõna pärineb juba vanadelt roomlastelt ja selle tähendus pole teada. Liiginimetuse eestikeelne vaste on unimagun. Niisiis on meil edaspidi tegemist üheainsa kindla bioloogilise liigiga, mille esindajatel on sarnased karakteristikud.

Unimagun on valget piimmahla sisaldav, enamasti 0,3-1,5 m kõrgune väheharunenud, üheaastane (kuid isekülvav) sinakashall taim. Kogu taim on mürgine, v.a. valminud seemned. Õied on suhteliselt suured (läbimõõt kuni 10 cm), sagedamini violetsed, kroonlehtede alusel on tume laik. Kuid õite värvus võib olla ka roosa, valge, purpurne, erepunane või kollane, laik tumedam või heledam. Õite värvuse ja mooni oopiumi- või morfiinisisalduse vahel puudub märgatav seos.

Seemne- ja oopiumimoonid

Taim õitseb juunis-juulis, viljub augustis-septembris; see on Eestis üpris sagedane aia- ja ilutaim. Harvemini leidub teda metsistunult parkides ja aedades, paiguti kasvab ta umbrohuna. Liigi puhtlooduslikku esinemist maakeral pole teada, kultuurtaime kujunemise kohta on mitmeid hüpoteese.

Unimagun on iidne kultuurtaim, mida kasvatati söödavate seemnete tõttu ning õli- ja oopiumitaimena. Juba sumerid ja assüürlased viljelesid seda liiki kultuuris ning Homerose värsid räägivad tema piimmahla imelistest omadustest. Hispaanias on leitud kupraid u aastast 2500 eKr. Venemaa pinnal (praeguses lda-Kasahstanis) on ametlikult (riiklikud) istandused alates aastast 1916. Unimagunal on maakera eri piirkondades välja kujunenud 8 alamliiki (nn rassi). Eestis esineb peamiselt alamliik eurasiaticum.

Unimaguna lokaalsetest alamliikidest on selektsiooniga välja aretatud sordid: a) eelistatult seemnete (ja neis sisalduva õli) saamiseks, b) peamiselt oopiumi (ja selles sisalduvate alkaloidide, sh morfiini)tootmiseks ning c)kasvatamiseks eelkõige ilutaimedena. Laiemas laastus eristatakse unimaguna 2 tüüpi sorte: õli- ja oopiumimagunat. Kuid unimaguna kõik rassid ja sordid sisaldavad piimmahla, mis kuivamisel muutub tahkeks pruunikaks massiks -oopiumiks. Piirid õli-jaoopiumi-sortide vahel pole sugugi teravad: on palju sorte, mida kasutatakse kompleksselt.

Oopiumi kogumine on vaevaline

Oopium on niisiis unimaguna (Papaver somniferum L.) kuivatatud piimmahl,

ükskõik millise alamliigiga on tegemist (sõna opion tähendab kreeka keeles mahla eriti magunamahla).

Klassikaliselt kogutakse oopiumi sarnaselt sellele, nagu Eestis männivaiku või Kagu-Aasias (kust oopium pärinebki) kautšuki-lateksit. Spetsiaalsete väikeste nugadega, millel on 2-3 väikest lõiketera, tehakse toorestesse kasvavatesse moonikupardesse ristisuunalised sisselõiked. Piimmahl koguneb aegamööda neisse süvendeisse ja kuivab; järgmisel hommikul eraldatakse pruunikaks tõmbunud mass pool-kuukujulise labidakesega; kogu "operatsiooni" korratakse kolm korda. Kes püüab seda näiliselt lihtsat eksperimenti meie tingimustes järele teha, peab enamasti pettuma: piimmahla kuivaine-sisaldus on niivõrd väike, et süvendi põhja tekib vaid vaevumärgatav kirme. Kuid ka lõunamaades on oopiumi kogumine äärmiselt vaevaline: 1 kg oopiumi korjamiseks kulub kuni 300 inimtundi.

Muidugi sisaldab seemnete tootmiseks aretatud sort reeglina rohkem seemneid (täpsemalt: õli) ja vanem piimmahla (järelikult ka vähem oopiumi) ning koristuskadude vältimiseks on seemne(õli-)moon ka valminud kinniste kupardega.

Eestis kasvab oopiumimagun

Et Eestis loomulikult kasvav moon on lahtiste kupardega, siis on kohaliku liigi puhul tegemist oopiumimagunaga. Ja olgu siinkohal muuseas mainitud, et oopiumimooni kasvatamist (ja selle alkaloidide-sisaldust) on Eestis põhjalikult uuritud TÜ farmakoloogide poolt juba üle 30 aasta tagasi, legaalselt ja ilma mingi karistuse hirmuta: vastavad äpardunud paragrahvid kirjutati ENSV kriminaalkoodeksisse vene analoogilt täpselt maha alles mõned aastad tagasi (sealt on need muutumatul kujul rännanud praegu kehtivasse Kriminaalkoodeksisse, Tallinn, 1994, lk 81: paragrahvid 210 4ja 210 5).

Õlimoon on ühtaegu kasutatav kondiitritööstuses (moonisaiad), seetõttu on tema seemned tingimata tumedad, oopiumimoonil võivad (aga ei tarvitse) seemned ka valminult heledad olla. Mooniseemnetes sisalduv õli on muu hulgas kasutatav kunstnikuvärvide väärtusliku komponendina.

Selektsiooniga tekitatud jaotus õli- ja oopiumisortideks avaldub vaid ühesuguste looduslike tingimuste korral, sest taime oopiumisisaldus sõltub palju rohkem keskkonnast (ilmastikust, mullast, väetamisest, päikesekiirguse intensiivsusest) kui sordist.

Eestis on taimede oopiumisisaldus väike

Unimaguna ohtlikkuse hindamisel Eesti tingimustes on palju olulisem rääkida taime oopiumisisaldusest, mitte selle oopiumi morfiinisisaldusest. Miks? Eesti oludes, kus päikesekiirguse intensiivsus on paratamatult väga madal (see sõltub otseselt laiuskraadist), on ka headel suvedel taimede oopiumisisaldus väike. Nimelt moodustub meie tingimustes moonides 1) suhteliselt vähe piimmahlaja 2) piimmahl on vesine (sisaldab vähe kuivainet-oopiumi). Ja kuigi morfiini sisaldus selles oopiumis võib olla rekordiliselt kõrge, võib põhitoimeainet morfiini saada Eestimaa põllult vähe - sest taimedes sisaldub vähe oopiumi.

Kahjuks ei ole ükski moonisõja "ekspert" ega "asjatundja" nendesse küsimustesse süvenenud. Veel rumalam on aga asjaolu, et ajakirjanduses aetakse segi kuparde, piimmahla ja oopiumi morfiinisisaldused - on need ju täiesti erinevad asjad. Kui oopiumis sisaldub 20% morfiini (see oleks tõesti kõrge sisaldus, tavaliselt kõigub selle alkaloidi osakaal kuivas oopiumis vahemikus 3-20%), siis toorestes Eestimaa magunakupardes võib see sisaldus olla kõige rohkem mõni kümnendik protsenti.

Muidugi, inimene võib ju endale mida tahes suhu ajada (ma olen näinud naiskodanikku, kes täiesti teadvalt jõi nitrolakki -ainult selleks, et purju jääda). Nii et mõni võib tõesti klaaside kaupa mooni-kupraid süüa - aga see pole kaugeltki meeldiv tegevus. Pigem liiguvad maailmas asjad suurema rafineerituse poole - üha rohkem tarvitatakse hallutsinogeene, mis tekitavad eredaid elamusi selge teadvuse juures. Nii et kingaviksid, hambapastad, antifriisid ja moonikuprad pole enam moes. Kui aga moonikuprad siiski ohtu satuvad, tuleks neid kaitsta, mitte hävitada - kas pole nii?

KALLE TRUUS PH. D,

filosoofiadoktor orgaanilise keemia alal

Lugu ilmus 11.augustil 1995