06.09.2007, 00:00
"'200 000 krooni hinnast alla? Ikka saab!"'
Ajakirjandusliku eksperimendi käigus kauples Ekspress kuue-seitsme korteri hinnast kokku ligi miljon krooni alla.
MIDA VALIDA? Pildil autor, kehastamas praeguse aja tüüpilist korteriostjat – maaklerite peavalu –, kes käib mööda linna, vaatab, valib ja kaupleb. VALLO KRUUSER
Korteriturul pidavat klient olema praegu tõeline
kuningas. Eluasemete pakkumine ületab tunduvalt nõudlust ning
hinnad pidavat kukkuma nagu sügisesed lehed puudelt. Ekspress uuris, kui
suur on tegelikult kauplemisruum korteriturul.
Juhuslikult valin esimeseks kortermaja Kadriorus aadressil Kollane 12. Selle arhitektuurselt igavavõitu maja pani püsti Estconde. Ilmselt pole ümbruskonna elanikud selle üle just väga õnnelikud.
Koos sõbrannaga teeme Estconde tütarfirma Noran Kinnisvara arendusjuhile Marek Kroonile teatrit, kus noortest karjääriinimestest vabaabielupaar otsib pere suurendamise perspektiiviga mugavat ja ruumikat elamist kesklinnas. Kui uskuda Estconde tütarfirma Noran Kinnisvara veebikülge, pole juunis valminud majas 28 korterist veel ühtki müüdud. Broneeritud on üheksa.
“See pole mingi põld, see on kesklinn!”
Me pole majja veel sissegi astunud, kui Kroon teeb selgeks, et hinna üle kauplemise mõtted võin kohe peast visata. “Me oleme ise arendaja, ehitaja ja müüja. Meie jaoks pole vahet, kas müüme korterid maha täna, homme, aasta või kahe aasta pärast,” ütleb ta.
“Aga raha ju seisab?”
“No las ta seisab! Meil pole kiiret. Ehituse ja maa hinnad odavamaks ei lähe. Maakera on ümmargune ja maad juurde ei tule. Oleks veel, et mingi lageda põllu peal, aga see siin on ju kesklinn! Siin hinnad ei kuku!” ütleb Kroon enesekindlalt. Ja välistab igasugused soodushinnad.
Pärast mõningast tutvustavat ringkäiku jääb sõelale korter nr 15, Lasnamäe poolses küljes asuv kolmetoaline, 75,4 ruutmeetrit, hinnakirja järgi 3 321 221 krooni. Parkimiskoha eest tahetakse veel eraldi 250 000 krooni, panipaik on aga hinna sees. Siseviimistlus, ka standardne santehnika, on samuti hinna sees.
“Hinda siis kaubelda ei saa?” küsin pisut hiljem.
“No te võite oma pakkumise teha. Aga selle projekti puhul on Kardioru ja kesklinna piiril hind niigi hea,” ütleb Kroon.
“Aga noh... ma ei tea... mingi sada tuhat hinnast alla küsida, on see täielik utoopia?”
Kroon ütleb, et peab asja juhatusega arutama.
“Hind, see on ikkagi mulle väga tähtis,” annan auru juurde.
Kroon mõtleb pisut, haarab siis telefoni ja helistab kellelegi: “Klient tahab 100 000 alla, kas anname?” Pooleminutilise telefonivestluse lõpuks teeb ta teatavaks otsuse: “Kui kohe võtate, siis saate 100 000 alla!”
Huvitav, kas peab kohe notari juurde jooksma, mõtlen.
“Kui lähete kohe tehingusse, noh!” ütleb Kroon. “See on kuu aega kehtiv hind teile. Pärast me teiega enam sellest hinnast ei räägi,” lisab ta.
“Kui me tahaks seinad teist värvi teha, kas see on ka hinnas?” küsib mu kaaslane.
Kroon haarab uuesti telefoni, küsib kelleltki teiselt järele ja teatab, et jah, ka seinte värvimine on hinnas.
“Aga äkki saaks autokoha ka hinna sisse?” küsin. Kroon mõtleb pisut ja ütleb: “Ei, praegu siin kauplemisruumi pole. Meil pole müügiga kiiret. Võib-olla tulevikus, te ei pea ju seda kohe välja ostma.”
Lahkudes on Kroon palju leebem, lubab meil ka kõrvalmaja, Kollane 8/10, korterite hinnas “100 000 – 150 000 kroonise soodustusega” arvestada.
Minu võit Kadriorus: 100 000 krooni. Rohkem ei julgenud ma esimesel korral lihtsalt küsida.
“Siin pole millegi arvelt hinda alla lasta”
Teiseks vaa tluseks sõidan Kakumäele. Mind huvitavad korterid peaaegu Kakumäe rannas väga maitsekas kortermajas aadressil Selise 26. Selle maja keldris on jõusaal, mille arendaja Nordmet Invest elanikele kinkis. Maakler, Pindi kinnisvara projektijuht Triin Sild märgib, et veebruaris valminud majas on 33 korterist 21 müüdud.
Vestluse käigus teatab Sild, et selle maja puhul, mis on ilus nii seest kui ka väljast, asub 70 meetri kaugusel merest ja kus terviserajad ja transport on käeulatuses, pole millegi arvelt hinda alla lasta. Ometi ütleb ta ise kohe, kui me 61ruutmeetrisesse kahetoalisse oleme sisse astunud, et kauplemisruumi teatud piirini on.
See kahe toa ja suure rõduga korter on müügis pool aastat ning maksab hinnakirja järgi 2 383 350 krooni. Küsin esmalt 150 000 krooni hinnast alla.
“Päris nii palju vist ei saa. Sada tuhat vahest saab,” ütleb Sild.
Mulle pakutakse võimalust, et loobun 190 000 krooni maksvast parkimiskohast, rendin autokohta õueparklas ja saan korteri hinna seeläbi soodsamaks.
“Siis saaks umbes kahe milliga kätte?” küsin.
“Jah, kusagile sinna kahe tuuri see hind jääks jah,” ütleb Sild ebalevalt.
Läheme maja ainsasse järele jäänud kolmetoalisesse (70 m2), mis maksab
2 666 000 krooni. Sild ütleb, et soodustuse osas peab ta aru pidama.
“Autokohata äkki sinna kusagile 2,3 peale kaupleb?”
“Nojah,” nõustub Sild.
Ta ütleb veel, et maakleritel on vaatamata nõudluse vähenemisele kiired tööajad: notari juures käiakse küll vähem, aga kliendid käivad rohkem ringi, vaatavad, valivad ja kauplevad. Ja
siis peavad läbirääkimisi mitmega, et saada soodsaim pakkumine.
Minu võit Kakumäel, kui väga täpselt arvutada: kahetoaliselt 193 350 krooni, kolmetoaliselt 176 000 krooni.
“Meil pole vaja kolme-neljasadat rahulolematut klienti!”
Teatri järgmine vaatlus on pisut eriline. Laupäeva varahommikul ajan 1Partner Kinnisvara maakleri Allan Vanatoa välja Viimsisse Tammeõue elurajooni, vaatama kortereid, mis on juba vähemalt aasta omanikku otsinud. Paljuski seetõttu, et nad on kohati väga kehva planeeringuga ning asuvad majades, mis on teineteise otsa ehitatud, et ikka rohkem mahuks.
Esmalt uurin kolmetoalist (76,2 m2), mille hind on 1 867 000 krooni. Mulle üllatuseks teatab Vanatoa, et kauplemise võimalust ei ole.
“Üldse ei ole?”
“Ei!” kinnitab maakler. “Ruudu hind on siin võrreldes teistega niigi madalam ja meil ei ole vajadust saada kolm-nelisada rahulolematut klienti, kui me teeme mingi avalduse ja laseme hinnad alla.” Ainukese mööndusena pakub Vanatoa võimalust, et kui mul pole kogu korteri raha kohe välja käia ning vajan aega praeguse eluaseme müümiseks, saan kõigepealt maksta osa hinnast ning mõne kuu pärast ülejäänu.
“Nii et mitte sentigi allahindlust ei saa?” ei jäta ma jonni.
“Te võite teha pakkumise,” muutub Vanatoa nüüd pehmemaks. Kuna majas pole lifti, küsis üks klient kord temalt lifti hinna võrra allahindlust. Vanatoa ei andnud. Klient naeris ja ütles, et räägime aasta lõpus uuesti. Vanatoa viis soovi arendaja NCC Ehituse juurde, kes ütles kuldsed sõnad: kinnisvaraarendus on “pikamaajooksjate spordiala”.
“Põllu peal lennujaama taga lastakse teile kindlasti hinda alla,” ütleb Vanatoa.
Aga kui ma ikkagi küsin teilt 100 000 krooni?” muutun ma juba t&a mp;a mp;u uml;ütuks.
“Kordan veel, te võite oma hinnapakkumise teha. Kui teete avalduse, et mina, Toomas, tahan osta seda korterit number viis ja minu hinnapakkumine on selline, siis ilmselt on teil tõsi taga ja siis me vaatame selle läbi,” selgitab Vanatoa. “Küsija suu pihta ei lööda!”
Minu võit Viimsis: jäi mulje, et 100 000 krooni ikka allahindlust saab.
“Aga küsige laenu Ühispangast, sealt ikka saab”
Neljandas vaatluses satun kõva koorega pähkli otsa. Vaeste vanemate juures elavat üliõpilast kehastades kauplen Rime maakleri Mai Tiitmaga Läänemere tee 70 majas asuvate ühetoaliste korterite üle. Kesklinnast jääb see maja küll väga kaugele, eemalt paistab Iru elektrijaam.
Leian korteri number 132. See on päris hubane, 39ruutmeetrine ja maksab
1 075 250 krooni. Planeeringu järgi otsustades võiksin siin täitsa elada, isegi kööginurk pole päris elutoa keskel. Aga siseviimistlus ja maja ehituskvaliteet üldisemalt jätab soovida.
“Kui palju kauplemisruumi annate?” küsin mõningase korteri uurimise järel. Tiitma ütleb, et ei annagi. Ühetoalised olevat niigi hästi minev kaup.
Parklakoha ja panipaiga lubab ta hinna sisse jätta, ent ainult siis, kui ma ostaksin suurema korteri.
“Ma olen pangas käinud ja seal arvestati minu laenupiiriks 900 000 kroonine korter,” luuletan.
Sellisest hinnast ei taha Tiitma aga kuuldagi. 50 000 kroonise hinnaalanduses osas lubab konsulteerida ja saata vastuse järgmisel päeval e-postiga.
Lõppeks küsib maakler, mis pangaga ma rääkisin, ning soovitab küsida mitmest pangast. “Kui teistest ei saa, siis Ühispangast on ikka saanud!” teab ta rääkida.
Järgmisel päeval saan maaklerilt e-kirja, kus öeldakse, et arendaja “vaatab, mis teha annab”. Kirjale on lisatud ka pankade kliendihaldurite kontaktid.
Minu võit Lasnamäel: kõige rohkem ehk 50 000 krooni, kui sedagi.
“Mind lastakse sellise jagamise tõttu töölt lahti!”
Eksperimendi viimane peatuspaik on Mustamäel. Ja minu viimane “ohver” rõõmsameelne ja särav maakler Julia Vorontsova. Tema ülesanne on mulle pähe määrida kolmetoaline korter
(70,3 m2) majas Sipelga 7, mille ehitasid ja mida müüvad Koger & Partnerid.
Viiendalt korruselt leian päris kena elamise suure rõduga. Hind on samuti päris kena: 2 220
000 krooni.
Vorontsova on tore maakler, sest kui ma üle 200 000 krooni hinnast alla küsin, on ta kohe nõus. “Muidugi annab hind alla rääkida, pole probleemi. Kiire tehingu puhul (notarisse kahe nädala jooksul) on kõik võimalik, sest eks me ka ole huvitatud raha koju toomisest!” ütleb ta.
Ta lubab mul korteri osta kahe miljoniga ning väidab, et tegu on lausa omahinnaga, mille puhul firma ise sentigi ei teeni.
“Nii palju annate allahindlust?” küsin ma hämmeldunult.
“Miks mitte?” pärib maakler vastu. “See on meie oma raha. Meil on valida, kas anname natuke hinda alla või aeg tiksub edasi... aga kaks miljonit – see on piir!”
Õues uurin, äkki saab kahe miljoni sisse kaubelda ka 75 000 kroonise autokoha maja all.
Vorontsova muutub selle peale väga rõõmsaks ning ütleb: “K ui te tahate kahe miljoniga korterit, siis ei saa. Sest mind lastakse siis sellise jagamise tõttu töölt lahti!”
M inu võit Mustamäel: 220 000 krooni.
Juhuslikult valin esimeseks kortermaja Kadriorus aadressil Kollane 12. Selle arhitektuurselt igavavõitu maja pani püsti Estconde. Ilmselt pole ümbruskonna elanikud selle üle just väga õnnelikud.
Koos sõbrannaga teeme Estconde tütarfirma Noran Kinnisvara arendusjuhile Marek Kroonile teatrit, kus noortest karjääriinimestest vabaabielupaar otsib pere suurendamise perspektiiviga mugavat ja ruumikat elamist kesklinnas. Kui uskuda Estconde tütarfirma Noran Kinnisvara veebikülge, pole juunis valminud majas 28 korterist veel ühtki müüdud. Broneeritud on üheksa.
“See pole mingi põld, see on kesklinn!”
Me pole majja veel sissegi astunud, kui Kroon teeb selgeks, et hinna üle kauplemise mõtted võin kohe peast visata. “Me oleme ise arendaja, ehitaja ja müüja. Meie jaoks pole vahet, kas müüme korterid maha täna, homme, aasta või kahe aasta pärast,” ütleb ta.
“Aga raha ju seisab?”
“No las ta seisab! Meil pole kiiret. Ehituse ja maa hinnad odavamaks ei lähe. Maakera on ümmargune ja maad juurde ei tule. Oleks veel, et mingi lageda põllu peal, aga see siin on ju kesklinn! Siin hinnad ei kuku!” ütleb Kroon enesekindlalt. Ja välistab igasugused soodushinnad.
Pärast mõningast tutvustavat ringkäiku jääb sõelale korter nr 15, Lasnamäe poolses küljes asuv kolmetoaline, 75,4 ruutmeetrit, hinnakirja järgi 3 321 221 krooni. Parkimiskoha eest tahetakse veel eraldi 250 000 krooni, panipaik on aga hinna sees. Siseviimistlus, ka standardne santehnika, on samuti hinna sees.
“Hinda siis kaubelda ei saa?” küsin pisut hiljem.
“No te võite oma pakkumise teha. Aga selle projekti puhul on Kardioru ja kesklinna piiril hind niigi hea,” ütleb Kroon.
“Aga noh... ma ei tea... mingi sada tuhat hinnast alla küsida, on see täielik utoopia?”
Kroon ütleb, et peab asja juhatusega arutama.
“Hind, see on ikkagi mulle väga tähtis,” annan auru juurde.
Kroon mõtleb pisut, haarab siis telefoni ja helistab kellelegi: “Klient tahab 100 000 alla, kas anname?” Pooleminutilise telefonivestluse lõpuks teeb ta teatavaks otsuse: “Kui kohe võtate, siis saate 100 000 alla!”
Huvitav, kas peab kohe notari juurde jooksma, mõtlen.
“Kui lähete kohe tehingusse, noh!” ütleb Kroon. “See on kuu aega kehtiv hind teile. Pärast me teiega enam sellest hinnast ei räägi,” lisab ta.
“Kui me tahaks seinad teist värvi teha, kas see on ka hinnas?” küsib mu kaaslane.
Kroon haarab uuesti telefoni, küsib kelleltki teiselt järele ja teatab, et jah, ka seinte värvimine on hinnas.
“Aga äkki saaks autokoha ka hinna sisse?” küsin. Kroon mõtleb pisut ja ütleb: “Ei, praegu siin kauplemisruumi pole. Meil pole müügiga kiiret. Võib-olla tulevikus, te ei pea ju seda kohe välja ostma.”
Lahkudes on Kroon palju leebem, lubab meil ka kõrvalmaja, Kollane 8/10, korterite hinnas “100 000 – 150 000 kroonise soodustusega” arvestada.
Minu võit Kadriorus: 100 000 krooni. Rohkem ei julgenud ma esimesel korral lihtsalt küsida.
“Siin pole millegi arvelt hinda alla lasta”
Teiseks vaa tluseks sõidan Kakumäele. Mind huvitavad korterid peaaegu Kakumäe rannas väga maitsekas kortermajas aadressil Selise 26. Selle maja keldris on jõusaal, mille arendaja Nordmet Invest elanikele kinkis. Maakler, Pindi kinnisvara projektijuht Triin Sild märgib, et veebruaris valminud majas on 33 korterist 21 müüdud.
Vestluse käigus teatab Sild, et selle maja puhul, mis on ilus nii seest kui ka väljast, asub 70 meetri kaugusel merest ja kus terviserajad ja transport on käeulatuses, pole millegi arvelt hinda alla lasta. Ometi ütleb ta ise kohe, kui me 61ruutmeetrisesse kahetoalisse oleme sisse astunud, et kauplemisruumi teatud piirini on.
See kahe toa ja suure rõduga korter on müügis pool aastat ning maksab hinnakirja järgi 2 383 350 krooni. Küsin esmalt 150 000 krooni hinnast alla.
“Päris nii palju vist ei saa. Sada tuhat vahest saab,” ütleb Sild.
Mulle pakutakse võimalust, et loobun 190 000 krooni maksvast parkimiskohast, rendin autokohta õueparklas ja saan korteri hinna seeläbi soodsamaks.
“Siis saaks umbes kahe milliga kätte?” küsin.
“Jah, kusagile sinna kahe tuuri see hind jääks jah,” ütleb Sild ebalevalt.
Läheme maja ainsasse järele jäänud kolmetoalisesse (70 m2), mis maksab
2 666 000 krooni. Sild ütleb, et soodustuse osas peab ta aru pidama.
“Autokohata äkki sinna kusagile 2,3 peale kaupleb?”
“Nojah,” nõustub Sild.
Ta ütleb veel, et maakleritel on vaatamata nõudluse vähenemisele kiired tööajad: notari juures käiakse küll vähem, aga kliendid käivad rohkem ringi, vaatavad, valivad ja kauplevad. Ja
siis peavad läbirääkimisi mitmega, et saada soodsaim pakkumine.
Minu võit Kakumäel, kui väga täpselt arvutada: kahetoaliselt 193 350 krooni, kolmetoaliselt 176 000 krooni.
“Meil pole vaja kolme-neljasadat rahulolematut klienti!”
Teatri järgmine vaatlus on pisut eriline. Laupäeva varahommikul ajan 1Partner Kinnisvara maakleri Allan Vanatoa välja Viimsisse Tammeõue elurajooni, vaatama kortereid, mis on juba vähemalt aasta omanikku otsinud. Paljuski seetõttu, et nad on kohati väga kehva planeeringuga ning asuvad majades, mis on teineteise otsa ehitatud, et ikka rohkem mahuks.
Esmalt uurin kolmetoalist (76,2 m2), mille hind on 1 867 000 krooni. Mulle üllatuseks teatab Vanatoa, et kauplemise võimalust ei ole.
“Üldse ei ole?”
“Ei!” kinnitab maakler. “Ruudu hind on siin võrreldes teistega niigi madalam ja meil ei ole vajadust saada kolm-nelisada rahulolematut klienti, kui me teeme mingi avalduse ja laseme hinnad alla.” Ainukese mööndusena pakub Vanatoa võimalust, et kui mul pole kogu korteri raha kohe välja käia ning vajan aega praeguse eluaseme müümiseks, saan kõigepealt maksta osa hinnast ning mõne kuu pärast ülejäänu.
“Nii et mitte sentigi allahindlust ei saa?” ei jäta ma jonni.
“Te võite teha pakkumise,” muutub Vanatoa nüüd pehmemaks. Kuna majas pole lifti, küsis üks klient kord temalt lifti hinna võrra allahindlust. Vanatoa ei andnud. Klient naeris ja ütles, et räägime aasta lõpus uuesti. Vanatoa viis soovi arendaja NCC Ehituse juurde, kes ütles kuldsed sõnad: kinnisvaraarendus on “pikamaajooksjate spordiala”.
“Põllu peal lennujaama taga lastakse teile kindlasti hinda alla,” ütleb Vanatoa.
Aga kui ma ikkagi küsin teilt 100 000 krooni?” muutun ma juba t&a mp;a mp;u uml;ütuks.
“Kordan veel, te võite oma hinnapakkumise teha. Kui teete avalduse, et mina, Toomas, tahan osta seda korterit number viis ja minu hinnapakkumine on selline, siis ilmselt on teil tõsi taga ja siis me vaatame selle läbi,” selgitab Vanatoa. “Küsija suu pihta ei lööda!”
Minu võit Viimsis: jäi mulje, et 100 000 krooni ikka allahindlust saab.
“Aga küsige laenu Ühispangast, sealt ikka saab”
Neljandas vaatluses satun kõva koorega pähkli otsa. Vaeste vanemate juures elavat üliõpilast kehastades kauplen Rime maakleri Mai Tiitmaga Läänemere tee 70 majas asuvate ühetoaliste korterite üle. Kesklinnast jääb see maja küll väga kaugele, eemalt paistab Iru elektrijaam.
Leian korteri number 132. See on päris hubane, 39ruutmeetrine ja maksab
1 075 250 krooni. Planeeringu järgi otsustades võiksin siin täitsa elada, isegi kööginurk pole päris elutoa keskel. Aga siseviimistlus ja maja ehituskvaliteet üldisemalt jätab soovida.
“Kui palju kauplemisruumi annate?” küsin mõningase korteri uurimise järel. Tiitma ütleb, et ei annagi. Ühetoalised olevat niigi hästi minev kaup.
Parklakoha ja panipaiga lubab ta hinna sisse jätta, ent ainult siis, kui ma ostaksin suurema korteri.
“Ma olen pangas käinud ja seal arvestati minu laenupiiriks 900 000 kroonine korter,” luuletan.
Sellisest hinnast ei taha Tiitma aga kuuldagi. 50 000 kroonise hinnaalanduses osas lubab konsulteerida ja saata vastuse järgmisel päeval e-postiga.
Lõppeks küsib maakler, mis pangaga ma rääkisin, ning soovitab küsida mitmest pangast. “Kui teistest ei saa, siis Ühispangast on ikka saanud!” teab ta rääkida.
Järgmisel päeval saan maaklerilt e-kirja, kus öeldakse, et arendaja “vaatab, mis teha annab”. Kirjale on lisatud ka pankade kliendihaldurite kontaktid.
Minu võit Lasnamäel: kõige rohkem ehk 50 000 krooni, kui sedagi.
“Mind lastakse sellise jagamise tõttu töölt lahti!”
Eksperimendi viimane peatuspaik on Mustamäel. Ja minu viimane “ohver” rõõmsameelne ja särav maakler Julia Vorontsova. Tema ülesanne on mulle pähe määrida kolmetoaline korter
(70,3 m2) majas Sipelga 7, mille ehitasid ja mida müüvad Koger & Partnerid.
Viiendalt korruselt leian päris kena elamise suure rõduga. Hind on samuti päris kena: 2 220
000 krooni.
Vorontsova on tore maakler, sest kui ma üle 200 000 krooni hinnast alla küsin, on ta kohe nõus. “Muidugi annab hind alla rääkida, pole probleemi. Kiire tehingu puhul (notarisse kahe nädala jooksul) on kõik võimalik, sest eks me ka ole huvitatud raha koju toomisest!” ütleb ta.
Ta lubab mul korteri osta kahe miljoniga ning väidab, et tegu on lausa omahinnaga, mille puhul firma ise sentigi ei teeni.
“Nii palju annate allahindlust?” küsin ma hämmeldunult.
“Miks mitte?” pärib maakler vastu. “See on meie oma raha. Meil on valida, kas anname natuke hinda alla või aeg tiksub edasi... aga kaks miljonit – see on piir!”
Õues uurin, äkki saab kahe miljoni sisse kaubelda ka 75 000 kroonise autokoha maja all.
Vorontsova muutub selle peale väga rõõmsaks ning ütleb: “K ui te tahate kahe miljoniga korterit, siis ei saa. Sest mind lastakse siis sellise jagamise tõttu töölt lahti!”
M inu võit Mustamäel: 220 000 krooni.
Kümme näpunäidet korteriostjale
- Kui kannatab ostu edasi lükata, tee seda. Eriti kui tahad korterit, mis ei ole Tallinna kesklinnas. Äärelinnades on hindadel suurem kukkumisruum.
- Küsi maaklerilt julgelt 100 000 – 200 000 krooni hinnaalandust. Alguses ta ütleb, et ei saa. Mida aeg edasi, seda pehmemaks ta muutub.
- Tingimisel ole konkreetne ja resoluutne. Pane müüja “võta või jäta” valiku ette.
- Ära usu, kui maakler ütleb, et tal pole müügiga kiiret. Tal on tegelikult tuli takus. Raha seisab. Samuti ära võta liiga tõsiselt maakleri juttu stiilis “hind on juba niigi odav”.
- Mida kiiremini oled valmis tehingusse minema, seda soodsamalt saad korteri kätte.
- Võimalusel kauple panipaik või autokoht hinna sisse. Ütle, et ilma selleta jääb tehing katki.
- Tingi ka siseviimistluse üle. Võid näiteks avastada, et müüja on valmis omal kulul seinad sinu valitud tooni värvima.
- Kauplemisel ära ütle, et sinu pank sulle rohkem laenu ei anna. Sest siis soovitab maakler küsida pakkumist ka teistest pankadest.
- Vali, mida ostad, sest paljud kortermajad on ehitatud põhimõttel “mida kiiremini ja odavamalt, seda parem”.
- Arvesta sellega, et uue korteri garantiiaeg ei hakka tiksuma mitte sellest momendist, kui see sulle üle antakse, vaid sellest momendist, kui korter valmis sai ning kasutusloa pälvis. Pragudel ja vahedel aja maakleriga koos näpuga järge – neid on igas korteris.
Tehke oma pakkumine
Rääkides kauplemisruumist kinnisvaraturul tuleb müüjaid eristada. Ühed on need, kes on otsustanud kindlalt mõistliku aja jooksul – näiteks kuu või kahega – oma korteri realiseerida. Ja kui nad on professionaalidega müügihinna kooskõlastanud, siis sel puhul kauplemisruumi pole.
Teine kontingent hoiab paar aastat vana mentaliteeti: küsime rohkem, äkki näkkab. Nende puhul on kauplemisruum 5–10 protsenti. 2 miljoni kroonise korteri võib saada 1,8–1,9 miljoniga kätte.
Ning kolmas kontingent on määranud mingi turuhinna, mis on kujunenud konkreetse matemaatika alusel, näiteks: müün maja maha, ostan endale, tütrele ja naisele korterid ja veel ka auto ning määran maja hinnaks sellest lähtuvalt näiteks 3,8 miljonit. Ehkki maja turuväärtus oleks kolm miljonit. Sellised on lootusetud juhtumid ja ilmselt jäävadki nad oma vara müüma.
Uute korterite müügi puhul sõltub kõik arendajatest. Nad oskavad hinnata oma vara väärtust ning kui nad saavad aru, et hind ei vasta turuhinnale, on kauplemisruum paar kuni viis protsenti. Soovitan teha arendajatele oma hinnapakkumine, kui te ei saa osta näiteks kolme miljoni kroonist korterit, selle asemel, et lihtsalt öelda, et hind ei sobi. Pakkumise läbiminekul sõltub palju arendajast – milline on tema rahaline seis, kuidas ta on projekti hinnanud jne.
Oma osa mängivad mitmed tegurid. Geograafiliselt on linna piires kauplemisruum väiksem, linnast väljas suurem. Kuid siin on ka erandeid. Piirkondadest on äärelinnades rohkem kauplemisruumi. Kesklinnas on kogenud arendajad, kellel pole kiiret. Raha neil küll seisab, aga nad kannatavad selle välja. Sada miljonit krooni on ühele firmale vaid käputäis omakapitalist, teisele aga elu ja surma küsimus.
Peep Sooman, Pindi Kinnisvara juhatuse esimees
Rääkides kauplemisruumist kinnisvaraturul tuleb müüjaid eristada. Ühed on need, kes on otsustanud kindlalt mõistliku aja jooksul – näiteks kuu või kahega – oma korteri realiseerida. Ja kui nad on professionaalidega müügihinna kooskõlastanud, siis sel puhul kauplemisruumi pole.
Teine kontingent hoiab paar aastat vana mentaliteeti: küsime rohkem, äkki näkkab. Nende puhul on kauplemisruum 5–10 protsenti. 2 miljoni kroonise korteri võib saada 1,8–1,9 miljoniga kätte.
Ning kolmas kontingent on määranud mingi turuhinna, mis on kujunenud konkreetse matemaatika alusel, näiteks: müün maja maha, ostan endale, tütrele ja naisele korterid ja veel ka auto ning määran maja hinnaks sellest lähtuvalt näiteks 3,8 miljonit. Ehkki maja turuväärtus oleks kolm miljonit. Sellised on lootusetud juhtumid ja ilmselt jäävadki nad oma vara müüma.
Uute korterite müügi puhul sõltub kõik arendajatest. Nad oskavad hinnata oma vara väärtust ning kui nad saavad aru, et hind ei vasta turuhinnale, on kauplemisruum paar kuni viis protsenti. Soovitan teha arendajatele oma hinnapakkumine, kui te ei saa osta näiteks kolme miljoni kroonist korterit, selle asemel, et lihtsalt öelda, et hind ei sobi. Pakkumise läbiminekul sõltub palju arendajast – milline on tema rahaline seis, kuidas ta on projekti hinnanud jne.
Oma osa mängivad mitmed tegurid. Geograafiliselt on linna piires kauplemisruum väiksem, linnast väljas suurem. Kuid siin on ka erandeid. Piirkondadest on äärelinnades rohkem kauplemisruumi. Kesklinnas on kogenud arendajad, kellel pole kiiret. Raha neil küll seisab, aga nad kannatavad selle välja. Sada miljonit krooni on ühele firmale vaid käputäis omakapitalist, teisele aga elu ja surma küsimus.
Peep Sooman, Pindi Kinnisvara juhatuse esimees
