35 aastat tagasi astus Urmas Ott lavakasse
Kehva õppeedukuse ja ebaõpilasliku käitumise pärast
jäi Otepää keskkooli 11. klass Urmas Otile suletuks.
Keskhariduse omandamiseks viis ta oma paberid Valga kaugõppe-
keskkooli Otepää konsultatsioonipunkti ja lõpetas kooli
seal.
1974. aastal läks Ott Tallinna, et astuda Tallinna
Konservatooriumi lavakunstikateedrisse. Katsete ajal kirjutas ta oma endisele
õpetajale Laine Heinale kolm kirja.
Need kirjad
näevad esimest korda päevavalgust Voldemar Lindströmi septembris
müügile ilmuvas raamatus “Õukonnata kuningas –
intervjuukuningas”. Oti kirjades figureeriv koolipoiss Tom on tänane
tuntud näitleja Toomas Suumann.
Esimene kiri: lootust
sisse saada pole
“Usun, et tänaseks päevaks
on kõik pulmad, võsaleerid ja muud asjad läbi saanud ja minu
kiri võib mitte ette tulla, nagu brikett näiteks. Tahan loota,
et te ikka veel Otepääl olete ja seda kirja ikka enne augusti
lõppu loete.
Minul on siis praegu kõige
närvilisem õhtu (on 5. juuli). Homme on erialaeksam. 23 poissi
pretendeerivad järgnevate (5., 6., 7. juuli) päevade jooksul 15
kohale (kursuse koosseis 15p + 10t).
Järgneva 3 päeva
jooksul peab see üleliigne 8 laiali pudenema ja (naisi 21–10-le).
Millegipärast ma ei usu seda kõlakat (15+10). Naisi
pole sinna kunagi nii palju igatsetud. Siiani on suhteliselt korralikult
läinud: konsultatsioonis (à la eksam) sain ilma erilise higita
läbi (lugesin 3 asja, laulsin “Kui ma alles noor veel olin”,
rääkisin anekdoodi ja ei teinud ühtegi etüüdi?!
See-eest tuleb neid eksamil ilmselt nõrkemiseni teha). (Tohvelmann
vaatas mind küll väga kehva pilguga – mulle tundub.)
Homme hommikul kell kaheksa sõidan Kivimäele (seal on
nüüd dekanaat) eksamilehe järele. Alles hiljem, kui olin
dokumendid sisse viinud, lõi kapslisse kaugõppekool ja ei oma
tööraamatut.
Suur ebakõla! Millegipärast on
tunne, et ei antagi eksamilehte! Ankeetidesse panin, et ei oma
tööstaaži. Nüüd ongi ebakõla, et kus ma need ajad
olin. Oleks pidanud selle asja paremini järele mõtlema. Eks
näe!
Homme loen Blokki ja Runnelit. Mis ülehomme? Ei tea.
Mingit reaalset lootust pole sisse saada. Tom paneb raudselt (õudne
kehastumisvõime ja kohutav bravuur). Jüri tuli Saksamaalt. Palju
pos. muljeid. Eks ta ise räägi. Kõigi eelduste kohaselt peaks
ta maale jõudma 9.–10. skp.
Kõike head! Urmas
Ott Tallinn juuli 1974
Teine kiri: kõik läheb
liigagi libedalt
Ühe kirja panin teele juba
mõned head päevad tagasi. Loodan, et olete kätte saanud. Mul
on kogu sellest jampsist kõrini. Kolm eksamit on olnud, neljas ees.
Eriala – 4, kirjand – 4, kirjandus – 5 (Tomil vastavalt
4–3–5). See “3” paneb suure küsimärgi
alla tema stipi. Kirjandi teemad olid (umbes):
• Ilukirjandus
minu vaadete ja veendumuste kujundajana (Tom + mina).
• Kunstid
nõukogude elutunnetuse peegelduses.
• Millega on
seletatav L. Tolstoi teoste jääv väärtus.
•
Kumba on kütkestavamalt kujutatud, Andrest või Pearut?
• Kohtumine emaga kirjanduse lehekülgedelt.
•
(Ainult lavakatele.) Kinnipüütud hetki.
Head teemad, aga
mitte kuidagi kirjutatavad.
Üldiselt on siin kõik
liigagi libedalt läinud. Jube kartus ajaloo ees. 50 punkti. Eksamini 2
päeva, 3 &a
mp;o
uml;öd ja läbi vaadatud 2 punkti.
Eesti keeles
vastasin:
1. Hamlet.
2. Tammaru-rahvas
“Libahundis”.
Aga kui tulnuks “Tuuline rand”
või “Sõda ja rahu” või Jakobsoni
näidendid või Sütiste. Hästi lõbus.
Muide, reedeti tahaksin endale kangesti Linda napi aju laenuks saada, kas
või kümneks minutiks. Kõigest pikemalt juba
Otepääl, kuhu loodan jõuda nädala lõpuks
(laupäeval).
Urmas Ott, Tallinn 16. juuli 1974
Kolmas kiri: sain kätte
üliõpilaspileti!
Kiri saab kirjutatud ainult
sellepärast, et Teilt vastust välja pressida, mulle meeldib kirju
saada. Täna oli siis aktus. Gurjev pidas kõne. Jah, Mägi Heino
kõned olid kuidagi kujundirikkamad, koloriitsemad, siiramad:
“Mängumurud on kitsaks jäänud” või
“Jahutud köhakad, millal te tulete”. G hoiatas
ekstravagantsuse, boheemluse, originaalitsemise eest.
Siis anti
üliõpilaspiletid kätte. Oli küll kobe õhkkond.
Käisime T-ga kaubamajas koolitarbeid ostmas. Oli selline järjekord,
nagu müüdaks platvorm-sukk-lakk-import-talvesaapaid. Jumala eest! Mul
on teile palve. Palun muretsege mulle kukega aabits. Ehk annab kuidagi
organiseerida. Ma väga palun.
Tunniplaan on meil tohutult
tihe. Praktiliselt 10 tundi, seal 1-2, seal 1-2, meeletu jooksmine ühest
kohast teise.
Homme on meil nö üks
päris tööpäev ja algab see muidugi NLKP ajalooga. A
što takoje.?Hiljem jagatakse kogu tsunft gruppidesse. Siis saab ehk
asjast arugi. Praegu on platooniline hirm, et midagi maha ei maga. Katsun seda
ka mitte teha – see pole enam “Urmas oli haige. Ema” –
vaid heidan õigel ajal magama. (Kell on 22.45.) Lõpetan ja soovin
edu.
Urmas Ott
Edukat, rahulikku ja intriigideta uut
hooaega teile HEAD UUT AASTAT!
Tallinnas, 2. sept. 1974. Urmas Ott
Eneseleidmine Marksismi-Leninismi
Õhtuülikoolis
1974. aasta sügisel sai
Urmas Otist Tallinna Riikliku Konservatooriumi üliõpilane, aga
järgmise aasta kevadeks oli selge, et näitlejat temast ei tule. Ott
ise on kirjutanud, et “kahtlused oma sobivuse kohta tulevasse ametisse
tekkisid mul tegelikult juba esimestes erialatundides. Kui meile
räägiti Stanislavski tuntud teesist, et tuleb armastada kunsti endas,
aga mitte ennast kunstis, oli mulle tegelikult selge, et mina olen täpselt
see, kes ma olema ei pea ja olla ei tohi. Kunsti iseendas ei täheldanud ma
tegelikult üldse. Kogu mu edev ambitsioon oli rajatud naudingule, mida
mulle võis pakkuda koht kunstis.”
Nähtavasti ei
tekkinud ka hingestatud sidet kursuse eestvedaja Kaarin Raidiga. “Mina ei
oska teiega midagi teha, minge Moskvasse, proovige seal. Ärge ainult
hakake vene filmides Saksa ohvitsere mängima,” olla kursuse
juhendaja soovitanud.
Urmas Ott astus Tallinna Pedagoogilisse
Instituuti ja lõpetas kultuurhariduse nelja-aastase kursuse kolme
aastaga. Kvalifikatsioon – taidlusteatri lavastaja.
Samal ajal
läbis Ott Marksismi-Leninismi Õhtuülikooli kaheaastased
kursused teletöötajatele. 1976. aastal istus ta esimest korda
diktoritoolile.