Isegi südaöösel veerevad läbi väikese Soome linna veoautod. Nad kihutavad alla mööda Äänekoskentied, mööduvad Hirvi hotellist, ukerdavad pisut liiga väikese ringristmikuni jõudes kohmakalt üle selle ning kiirendavad siis edasi Metsa Fibre OY tselluloositehase poole, mille korstnatest tuprub taeva poole valge suits nii ööl kui päeval. Nende laadungiks on puud – kased, kuused ja männid. Ma pole kunagi elus näinud nii palju laasitud puid kui Äänekoskis esimese poole tunniga. Võib-olla seetõttu mõtlen need kastidesse tihedalt laotud krõbepruunid männitüved oma peas meenutama hoopis helge nõukaaegse lapsepõlve maiuspala – kõrsikuid.

2017. aasta augustis alustanud Äänekoski tselluloositehas töötab lakkamatult, tema isu puude järele ei kahane ka nädalavahetustel. Aastas keedab tehas suure rõhu ja 170kraadise kuumuse juures tselluloosiks 6,5 miljonit kuupmeetrit tükeldatud puitu, ütleb Äänekoski biotootetehase ­viitsepresident Camilla Wikström.

Sellise metsakoguse kohaletoomiseks ei piisa isegi keskmiselt 240 veokist ööpäevas ja vaja läheb veel 70 rongivaguni abi. Kui aastas 1,3 miljoniks tonniks tselluloosikiududeks muudetavad puud laduda riita, kataks tüvede virn kogu 110hektarilist Tallinna vanalinna 5,9 meetri kõrguse kihina.