Abiellusid välismaalasega – reetur!
Kakskümmend viis aastat tagasi algas Tallinnas lugu, millesarnast praegu ei oskaks uneski näha. Eesti noormees võttis Soome naise, kuid pidi seejärel rohkem kui kolm aastat ootama, enne kui ta oma kallima juurde lasti. Sest abielu välismaalasega võrdus Nõukogude ajal kodumaa reetmisega.
Valis "vale" naise
Margus Sulengo on tuntud meelelahutuskohtade sisekujunduste looja. Tema kätetöö on näiteks Võitlev Sõna Tallinnas. Kaks ja pool aastakümmet tagasi teenis ta aga oma leiba Viru hotelli juures äri tehes. "Olin teise generatsiooni tegelane, viimane põlvkond Viru ärikaid," meenutab Margus ja lisab: "Pisisuli. Tolgendasin Viru ümber, tööl ei käinud, püüdsin lahedalt ära elada." Veidi üle kahekümneaastase noormehe suurim unistus tol saatuslikul 1983. aastal oli pääseda välismaale. "Saaks ühegi päeva välismaal olla!" Just ära käia, mitte ära minna.
Ja siis ühel õhtul kohtas ta Viru hotelli Stereobaaris kaunist tumedapäist neidu. "Algul vaatasin, et nagu vene naine.
Aga selgus, et hoopis soomlanna ja grupi juht," jutustab Margus. Neiu nimi oli Ansa Ervasti ja ta oli pärit Turust.
Ametilt vene keele tõlk laevatööstuses, viis kuud Leningradis õppinud - sestap Margus algul alt läkski. Lisaraha teenis Ansa turismigruppide rühmajuhina - ja see oli tema esimene reis Tallinna. Kuuldes, et neiu on järgmisel nädalalõpul Leningradis, lubas Margus sinna sõita. Ja sõitiski.
Ansa sõnul ei olnud see armastus esimesest silmapilgust. Aga kui neiu nägi, et tegemist pole õnneotsijaga, süttis temaski tasahilju armastus. Noored abiellusid järgmise aasta sügisel - laulatus toimus Tallinnas toomkirikus. Pulmad peeti Eesti moodi, paar päeva.
Värske abielumees hakkas pärast pulmi taotlema luba sõita Soome oma abikaasa juurde. Ta läks, avaldus näpus, ENSV siseministeeriumi viisade ja välismaalaste registreerimise osakonda ehk OVIRi, mis asus Hobusepea tänaval.
"Suurt juttu ei olnud. Aeti uksest välja, et mine käi kõigepealt sõjaväes ära," meenutab Margus. Vene kroonusse ta muidugi minna ei tahtnud ning pealegi oli see vaid ettekääne temast vabanemiseks. Mõni aeg hiljem esitas ta uue taotluse - OVIRi juhataja Mati Pais saatis Marguse kuu peale. Ka Ansa helistas Paisile, et nõuda keeldumise seaduslikku põhjendust. Pais virutas toru hargile - kodumaa reeturi abikaasaga pole tal millestki rääkida. Armastust Nõukogude ja Soome kodaniku vahel ei saa olla, on vaid kodumaa reetmine. "Siis jõudis kohale, et ega nii lihtsalt välja ei lasta," ütleb Margus.
Kiri Gorbatšovile
Kuna Tallinnast ei paistnud olevat lootustki saada väljasõiduluba Soome, otsustasid Margus ja Ansa kasutada trikki, mis toimis kirjavahetuse puhul. Nimelt postitasid nii mõnedki eestlased oma välismaa sugulastele adresseeritud kirju väljaspool Eestit, mõnes teises Nõukogudemaa linnas - et vältida tundlikuma sisuga kirjade sattumist kohalike KGB tsensorite kätte. Mõeldud-tehtud, Margus kolis Tallinnast Leningradi. Sissekirjutuse saamiseks õppis kohapeal kingsepaks. Idee sai ta juhuslikult, postile kinnitatud kuulutuselt. Ning tagatipuks võltsis veidi oma passigi. Lõpuks löödi väärtuslik tempel passi ja nüüd võis Margus esitada järjekordse taotluse.
Oktoobris 1985 katsetati uuesti, nüüd siis Leningradist. Ansa palus, et Margus lubataks tema juurde püsivalt elama ning kohustus tasuma kõik oma abikaasa ülalpidamiskulud. Ei aidanud seegi, kodust kaugemal esitatud taotlus.
Kavalus ei läinud läbi, ega KGB loll polnud. Nii osutus nähtud vaev kasutuks - Leningradi kolimine ja kiiruga õpitud kingsepaamet ust Soome ei avanud.
Margus pakkis asjad ning sõitis tagasi Tallinna. Jäi üle vaid oodata, kuni avanes uus võimalus taotlus esitada.
Järjekindlalt Margus nii talitaski ja sama järjekindlalt kõlas vastuseks ei. Küll aga noomiti kurjalt ja tsiteeriti Margusele Nikolai Gogoli teost "Tarass Bulba". Seda kohta, kus kasakapealikul rebiti elusast peast jäsemed küljest. Nagu näha, tundis OVIRi ülem Pais noormehe kiusamisest lausa naudingut. "Pais oli kaval uss, rumal ta polnud," meenutab Margus.
Aastad läksid, aga Margus istus endiselt oma kodus Tallinnas. Mis sellest, et käis perestroika ja Nõukogudemaal puhusid juba mõnda aega vabamad tuuled - teda ei lastud Soome ikkagi. Novembris 1987 viis Ansa Turus asuvasse Nõukogude konsulaati palvekirja peasekretär Mihhail Gorbatšovile endale. Kirja vastu võtnud konsul lubas, et Gorbatšov vastab talle hiljemalt kolme kuu möödudes. Tähtaeg sai täis, aga vastust ei tulnud. Niisamuti ei järgnenud vastust Ansa ja Marguse ühiskäigule Moskvasse OVIRi, kus esitati kaebus Tallinna OVIRi peale. Kõik võimalused näisid olevat ammendatud.
Ansa oli küll pettunud, ent täis tegutsemistahet. Kevade hakul 1988 andis ta mitu intervjuud Soome ajakirjandusele, lubades oma mehe kättesaamise nimel alustada näljastreiki. "Kadestan rootslannat, kes nõudis väljasõiduluba oma mehele Rumeeniast. Isegi Rootsi peaminister avaldas talle toetust. Palun president Koivistot kasutada meie puhul oma mõjuvõimu," ütles Ansa ühes usutluses. See ei olnud pelgalt sõnakõlks - Ansa saatiski palvekirja Soome presidendile Mauno Koivistole.
Näljastreigiähvardus mõjus
Ansa ettevõtlikkus viis lõpuks sihile. Veebruari lõpul 1988 helistas üliõnnelik Margus oma abikaasale ja teatas, et ta hoiab praegu käes välispassi. Seda oli raske uskuda. "Näpistan end igal hommikul. On tunne, nagu oleks mu nimi vahetatud. Olen ma ikka Ansa Ervasti-Sulengo, on Margus tõesti saanud passi," kirjeldas Ansa oma tundeid siis.
Uskumatut kinnitas ka Nõukogude konsul Turus.
Siiski - ka ajad olid muutunud ja jää hakanud sulama. Äsja oli Izvestijas ilmunud artikkel, kus kaitsti perede õigust kokku saada ka siis, kui pooli lahutas riigipiir.
Margus ja Ansa olid samas valmis meeleheitlikuks sammuks. Nad leppisid kokku, et alustavad korraga Helsingis ja Tallinnas näljastreiki. Kavast teavitas Ansa ka konsulaati.
Kas näljastreigi ähvardus pani Nõukogude masinavärgi liikuma, aga asjad hakkasid laabuma nagu nõiaväel. Samal hommikul, kui Margus kavatses minna, plakat käes, Tammsaare parki, end ketiga sinna aheldada ja streikima hakata, helises tema laual telefon. "Mis sa passid, miks sa oma passile järele ei tule?!" kõlas torus tuttav hääl. See oli Mati Pais.
Kas saatanlik bürokraat oli lõpuks leebunud? Vaevalt, pigem oli ta saanud Moskvast peapesu. Margus läks Hobusepea tänavale ja sai passi kohe kätte. Nüüd tuli hakata ärasõiduks valmistuma. Naljapäeval, 1. aprillil 1988 - kuigi naljakat siin midagi polnud - astus Margus Tallinna sadamas Georg Otsa pardale. "Oli võimas, kirjeldamatu tunne. Läksin laevale, tühi kohver näpus," meenutab Margus. Kõik tema elus pidi uuesti algama.
Marguse ja Ansa abielu ei kestnud kaua. Mõni aasta hiljem läksid nad lahku. Kahtlemata oli selles oma osa ka tol kadalipul, mis röövis noorelt abielupaarilt nende parimad aastad.
