Aednikumajakesest riigi eliitkabinetiks

Elust Rohelisel aasal

Kastellaani maja kõrvalt on räämas tondiloss kadunud, vaatepilt on taas sama romantiline kui sajandijagu tagasi. Omanik, Presidendi Kantselei suutis väärtusliku hooneansambli enne lõplikku hävimist siiski päästa, kenasti restaureerida ja aiagi ümber ehitada. Praeguseks pole nende tulevik küll veel raudselt paigas, kuid paistab, et majad teevad kõvasti karjääri. Aedniku ja teenijate, kõrtsmike ja lihtinimeste asemel võib seal edaspidi ehk riigi eliiti kohata, loodab Külvi Kuusk.

Veebruaris 2005 väljendas Moodne Kodu muret 1836. aastal ehitatud miljööväärtuslike hoonete, endise aednikumaja Roheline aas 1 ja teenijatemaja (nr 5) haletsusväärse seisukorra üle. Siis selgus, et jutus hämarusse jäänud 20. sajandi teisele poolele saab valgust heita mees, kellele aednikumaja tollal koduks oli. Kordatehtud hoovi munakividel risteldes puistab näitleja Hans Kaldoja lapsepõlvemälestusi, mis kõlavad sama imeliselt kui tänava nimetus – Roheline aas.

“Tulime 1949. aastal Aruküla lähedalt maalt ja olime elamispinna üle väga rõõmsad. Muide, vahepeal oli maja aadressiks Koidula 34. Maja oli ilusti värvitud ja korras ja selles oli viis korterit. Alumiste akende taga oli kaks ühetoalist, meie aken oli see tiigipoolne. Korter nagu ikka: kööginurk ja elutoaosa, kokku 24 m². Aga õu oli Eesti võimsaim – meid oli seal eri aegadel kokku 16 last!”

Mis selle hoovi nii eriliseks tegi?

“Peale 16 lapse kuulus meie hoovi veel 10 autojuhti ja 10 autot – hoovi peal olid Pätsu-aegsed garaažid, kus oli meie ajal Ülemnõukogu ja Ministrite Nõukogu autobaas. Autosid sai siin näha igasuguseid: garaažiboksid olid tolle aja kohta kõige esinduslikumaid masinaid täis ja neid hooldati väga hästi.

Üks autojuht tegi mulle siin elu esimese keemiaeksami. Hoovi keskel on maa sisse ehitatud suured bensiinimahutid. Mees kutsus: “Tule, vaata, poiss, ma näitan sulle, et bensiin ei põle!” ja viskas põleva tiku bensiinitanki. Midagi ei juhtunud, tikk kustus! Mees teadis, et tank on pilgeni täis, bensiin ei saa aurustuda ja keskkond ei võimalda põlemist…

Nomenklatuuri autojuht ei ­saanudki ju tavaline inimene olla?

50. aastate keskpaiku oli sealne autojuhtide seltskond üsna eriline, kõik olid koloriitsed kujud ja meie, poiste sõbrad. Vahel läks neil omavahel veesõjaks. Väljas seinal oli, nagu ikka, tuletõrjehüdrant, ja aeg-ajalt lasti mõni vennike survega üle, nii et kogu hoov lainetas. See trikk oli üsna tavaline.

Üks meestest oli eriti tahtejõuline – kolm aastat sõi ainult piima-leiba, aga siis ostis sinise Mosku. Pärast hoidis autot, et see ei kuluks, üle 30 km/h ei sõitnud kunagi.

Üks juhtidest jõi igal hommikul meie trepi peal tooreid mune, mäletan kõrisõlme lõnksatusi.

Tennisehalli poolse aia ääres hõõgus pidevalt ääs. Metalli vedeles üle Eesti rohkesti ja meie õue kärmed mehed käisid seda otsimas. Toodi ka mürskude päid: vask sulatati välja ja viidi kokkuostu, järele jäid aga mingid kellad, mis meile hästi sobisid. (Uskumatu, et mingeid õnnetusi ei juhtunud!) Mõne aasta pärast hakkasid autojuhtidel majad kerkima.”

Kas siin autode vahel mänguruumi ka oli?

“Majade taga tenniseväljaku kõrval oli tühermaa – tõeline laste paradiis. Põõsaste vahel kasvab võimas tamm, selle otsas oli meil maja. Prae gu tun dub, et viimased 50 aastat pole seda puud palju muutnud. (Ei tea, kui palju varitsuspaiku selle otsa viimase 500 aasta jooksul ehitatud võiks olla?) Aga vaher õue peal on kõvasti kasvanud… Selle koore sees ilutsevad ehk kusagil kõrgel tänapäevani nimetähed TT (Tiina Taik), mis ma umbes neljanda klassi poisina sinna lõikusin…

Poiste jaoks oli see elukoht ju lausa suurepärane, verandalt alla tulles sain kohe uisud alla panna, et tiigijääle uisutama minna. Või hoopis parki suusatama. Loomaaed oli sel ajal ju ka siinsamas lähedal. Käisin seal jäneseid söötmas. Mäletan, et kord sealt tulles kuulsin Dünamo staadionist möödudes, kuidas ruuporist aina korrati mingit Moskva raadio teadet “Govorit Moskva...” – pärast sain teada, Stalin oli surnud. Oli aasta 1953.

Siiski oli koolis tollal vene keelega suuri raskusi ja õpetaja ei tahtnud mulle üle ühe hindeks panna. Keele sain selgeks hoopis õues kohalike vene poistega mängides. Ühe Poska tänava poisi isa oli laevakapten, kes tõi reisidelt vinüülplaate. Just seal kuulsin esimest korda Bill Haileyd – “Rock around the Clock”…“

Kas kõigis neis majades elati?

“Meie maja teisel korrusel elas Mägi Mamma. Ta poeg töötas Draamateatri vastas riidepoe laos ja tema käest sai ülikonnariiet. Allkorrusel, teise akna taga elas taksojuht, kes naljalt selget päeva ei näinud. Vahel elas tema juures ka üks naine. Mõnikord ajas ta naise välja ja siis lendas aknast televiisor järele. Muuseumi ülakorrusel elas Elem Treier.

Meie maja hoovipoolses väljaulatuvas osas asus garaažide valveputka, selle kõrvale sisustasin 60. aastate algul fotopimiku. Olin kõva pildistaja, mõnikord olid pildid 30 minutit pärast võtet valmis. See oli tegelikult rekord.”

Vägevad aknaluugid, kas need ööseks kinni ka käisid?

“Meil mitte. Aga tennisetreener Evald Kree, kes elas teisel pool kastellaanimaja, käis küll igal õhtul luuke kinni panemas.

Tagumine, garaažimaja oli ikka pigem autode jaoks, kuid selle meiepoolses tiivas oli üks kodu ka, seal elas ema pojaga Võrumaalt. Korteri kõrval oli nn Pätsu aurusaun. See oli puidust kapp, peal kaldus kaas, kaane sees auk. Selles aurukapis siis istuti, pea august väljas. Pole teada, kas Päts ise ka seal saunas käinud oli, kuid autojuhid igatahes käisid – kuni saun 1957 eluruumi laiendamiseks maha lõhuti.”

Kas seda aurusauna proovida ka saite?

“Ei, meil oli omal kesk maja koridoris maja ühine vannituba, teate küll, vana hea emaileeritud boileriga vanniahjuga. Aga meie käisime hoopis Kadrioru lossis duši all! Aga pesu pesti muuseumist teisel pool oleva maja pesuköögis. Seal oli ka igavene suur munakividest raskusega tsaariaegne pesurull. Kummaline, aga see asus teisel korrusel…”

Kas võimas masinapark poistes ka tehnikahuvi süütas?

“Seal, teisel pool hoovi, autoestakaadi ja remonditöökoja taga oli minu mootorrattakuur. Õue peale tekkis kolm mootorrattapoissi – kaks Jawat ja üks Pannonia. Sain õnnelikuks Jawa-omanikuks aastal 1961 ja sellest alates sai mitmeid kordi läbi sõidetud Karjala, Baltikum, Karpaadid, Valgevene jne.

Kuuekümnendate alguses loodi meie hoovi lausa Jawa garantiiremonditöökoda. Siis kadus igasugune rahu, algas klientide voorimine.

Kord tuli mingit häda kurtma Johannes Kotkas, viisin ta tsikliga koju, amordid olid sellel teekonnal täitsa vait, hing ilmselt kinni! Ühel kenal hommikul veeres hoovi Ants Lauter oma sääreväristajaga (kutsus vist lambasihvriks?). Seadsin tal süüdet.

Muide, otse sealsamas aia taga on tennisestaadion, seal peeti ka N Liidu meistrivõistlusi. Mingil ajal avastasid tennisesõbrad, et mängu on hea piletita jälgida meie garaaži katuselt. Kuni vaatajaid oli mõni üksik, polnud hullu midagi. Ent rahvast kogunes aina rohkem ja ühel päeval käis kõva ragin – katus varises sisse…”

Millal saabus lahkumise tund?

“Kui abiellusin, sain Draamateatri kaudu Mustamäele korteri. Tütrega, kes sündis 1970. aastal, jõudsin enne kolimist veel põliskastanite all käruga jalutamas käia.

Pärast 1970. aastat hakkasid ka teised elanikud sealt lahkuma ja maja jäi nukralt oma lõppu ootama. Käisin pärast põlengut seda vaatamas – oli ikka kurb pilt küll. Aga näe – ootas oma aja ära ja nüüd upitatakse uuele elule! Sellise remondiga võib maja uhkelt veel sada aastat peavarju pakkuda. Vähemalt neile, kel on õigus sinna siseneda!”