26.04.2007, 00:00
Aga taekwondos oleme väga kõvad tegijad!
Kuldmedaliga venekeelse eliitkooli lõpetanud noormees Eduard Svarval, kes nüüd jätkab õpinguid Paikuse politseikoolis, sõitis taekwondo MMile medalite järele.
“Ma usun, et olen heas vormis. Medalivormis? Aga miks
mitte!”
Just täpselt nii enesekindlalt arutles 19aastane nooruk Eduard Svarval pühapäeval. Ta oli just lõpetanud viimase koduse trenni enne suurvõistlust. Vorm tundus igati hea. Esmaspäeval asus ta koos teiste koondisekaaslastega bussiga Sloveenia poole teele.
Svarval on üks neist, kellelt Eesti taekwondo tiim loodab medalit – võib-olla mitut.
Taekwondo? Jah, eks suuremal osal Eesti inimestest algas ja lõppes põgus tutvus taekwondoga 1988. aasta Souli olümpiamängude avamisega, mil sajad (kui mitte tuhanded) selle võitluskunsti tegijad täpselt nagu kellavärk hüppetehnikaga puuplaate purustasid. Ülim täpsus, viimseni lihvitud sünkroonne liikumine. Ses etenduses, mis kogu maailma jaoks oli taekwondo esietendus, oli midagi üleinimlikult võimsat. Taekwondost sai 1988. aastal olümpiaala, küll esialgu näidisala.
Nii see jäi. Vaevalt keegi, kui mitte asjaomaseid arvestada, oskab öelda, millega täpselt tegu ja millised on selle spordi edusammud Eestis.
Kole küll öelda, aga tavainimese silmis on need üks üsna segane puder – taekwondo, ju-jitsu, karate, kikkpoks, tai poks jne. Kõik nad on ju justkui olemas, aga samas... tühi koht teadmistes.
Taekwondoga, mis korea keelest ümber panduna võiks tähendada jala ja käe (rusika) tee (või siis kunst), on veel sedasorti veider lugu, et nagu mujal maailmaski tegutseb Eestis kaks taekwondo haru. Üht tähistatakse tähekombinatsiooniga WTF, teist ITF (on veel taekwondo alaliike, aga neist me ei räägi).
Asjatundmatul on keeruline lahata taekwondo eri harude tehnikanüansside, põhimõtete ja filosoofia erinevusi. Arusaadavam on, kui öelda, et nii nagu riik Korea poolsaarel on jagunenud kaheks täiesti eri nähtuseks, on sama juhtunud ka aastatuhandeid harrastatud alaga. WTF on see haru, mis on enam harrastatud Korea vabariigis (Lõuna-Koreas). See on ala, mida me tunneme olümpiamängudelt. Olümpiaalana on tal ka maailmas laiem kandepind.
ITF on Põhja-Korea ehk siis Korea RDV ala. Eestis on just see taekwondo stiil (või tehnika) populaarsem ja ka saavutusrikkam. Tegutseb siin ka aga ka WTF haru.
Nii nagu Korea riigidki teevad väikesi samme sinnapoole, et kunagi võib-olla üheks saada, kompavad lähenemisvõimalusi ka taekwondo eri harud. Aga see on paraku sama vaevaline kui kahe Korea ühinemine.
Ent räägime alast üldiselt.
Küsin Tallinna Tõnismäe reaalkooli kuldmedaliga lõpetanud Svarvalilt, miks ta harrastab taekwondod, mis on Eestis vähetuntud, ja miks valis ta ITF-suuna, mis pole olümpiaala.
Olümpiaalaks olemine on vähemasti Eestis see tegur, mis määrab, kas alast saab jätkusuutlik ja enam-vähem normaalselt rahastatud sport või ikkagi entusiastide väike pusimine.
Andekas noormees, kel on möödunud aastast ette näidata pronksmedal nii juunioride EMilt kui ka täiskasvanute EMilt, vastab ootamatult täiskasvanulikult (ja korralikus eesti keeles), et taekwondo ei ole tema jaoks lihtsalt sport. Ega ka mitte lihtsalt kahevõitlus. “See on mu elustiil ja elufilosoofia. See on enesekindlus, sihikindlus ja distsipliin,” räägib esimeses klassis niisama sõbraga koos trenni uudistama tulnud ja sest ajast alale truuks jäänud Svarval. “See on ala, kus valdavalt on kasutusel jalatehnika ja hüppetehnikad, mis arend avad keha ja füüsilist vormi.”
Asjaolu, et kuldmedaliga kooli lõpetanu läheb edasi õppima politseikooli, on küll kiiduväärt, ent nõustugem, ka Eestis üpris ebatavaline. Kohaliku venekeelse eliitkooli diplomiga võinuks ju minna edasi ükskõik millisesse mainekasse kooli. Miks siis ikkagi üsna kehvalt tasustatud politseitöö? Taekwondist Svarval vastab nagu vana rahu ise: “Ma ju ütlesin, et nii nagu ei ole mulle tähtis see, kas taekwondo on olümpiaala või mitte, ei ole minu jaoks eriti tähtis, kas politsei töö on hästi tasustatud. Juba kuueaastaselt olin ma kindel, et lähen politseisse. Mulle meeldib see töö. Rutiinivaba, huvitav...” vastab Svarval.
Eesti on umbes 500 taekwondo ITF harrastajat, juuniorid ja noored nende hulgas. Ala on noor, sestap pole täiskasvanute konkurents kuigi tihe. Juunioride ja noorte hulgas käib aga vägagi tihe rebimine. Keskused on lisaks Tallinnale Pärnus, Paldiskis ja Ida-Virumaal.
Eesti Taekwondo Liidu juht Mihhail Kõlvart, kes on ema poolt korealane ja isa poolt eestlane, oli 1990. aastate algul, mil ala siinmail tema isa eestvõttel kanda kinnitas, vägagi perspektiivikas sportlane. Ent ta loobus sportlaskarjäärist, et hakata treenima noori. Esimesed õpilased olid tal juba siis, kui ise oli poisiohtu, 15–16aastane. Svarval on üks tema kasvandikest.
Kui rääkida Eesti taekwondo kõige vägevamast nimest, superstaarist, siis see on Ilona Tsvetkova nimeline Tallinna piiga. Kõige tituleeritum taekwondist siinmail. Ta tuli mullu sügisel Kreekas Euroopa meistriks. Võitis sealsamas lisaks ka hõbemedali. Varasemast on 25aastasel Tsvetkoval auhinnakapis paar MMi pronksi ning EMi hõbedat. Võib-olla üks ägedaimaid saavutusi on tal ala kodumaal Põhja-Koreas ülemaailmsetel võitluskunstide mängudel võidetud hõbemedal. See omalaadne võitluskunstide olümpia toimus Py?ngyangis maailma ainsas ehtsas taekwondo palees. Seekordsele MMile läheb Tsvetkova kõhklevama enesetundega.
Vana põlvetrauma annab ikka veel tunda. Seepärast ei julge ta ennustada, mis tulemusega
Sloveeniast naaseb. “Annan endast parima,” lausub ta napilt.
Võistlused Sloveenias algavad täna. Võistlusdistsipliine on üsna mitu.
Mõõtu võetakse mees mehe vastu kahevõitluses (ehk sparringus) ja võistkondlikus sparringus. Lisaks on võistlused tehnika täpsuse peale, kus kujutletava vastase vastu esitatakse kindlas järjekorras taekwondo võtetearsenal.
Lisaks toimub võistlus plaatide purustamises ning ka spetsiaalses hüppetehnikas.
PS Rahvusvaheline ITF taekwondo alaliit andis tänavuse EMi korraldamise õiguse Eestile. See toimub sügisel, koos rahvusvahelise võitluskunstide festivaliga, mille korraldab samuti taekwondo liit.
Just täpselt nii enesekindlalt arutles 19aastane nooruk Eduard Svarval pühapäeval. Ta oli just lõpetanud viimase koduse trenni enne suurvõistlust. Vorm tundus igati hea. Esmaspäeval asus ta koos teiste koondisekaaslastega bussiga Sloveenia poole teele.
Svarval on üks neist, kellelt Eesti taekwondo tiim loodab medalit – võib-olla mitut.
Taekwondo? Jah, eks suuremal osal Eesti inimestest algas ja lõppes põgus tutvus taekwondoga 1988. aasta Souli olümpiamängude avamisega, mil sajad (kui mitte tuhanded) selle võitluskunsti tegijad täpselt nagu kellavärk hüppetehnikaga puuplaate purustasid. Ülim täpsus, viimseni lihvitud sünkroonne liikumine. Ses etenduses, mis kogu maailma jaoks oli taekwondo esietendus, oli midagi üleinimlikult võimsat. Taekwondost sai 1988. aastal olümpiaala, küll esialgu näidisala.
Nii see jäi. Vaevalt keegi, kui mitte asjaomaseid arvestada, oskab öelda, millega täpselt tegu ja millised on selle spordi edusammud Eestis.
Kole küll öelda, aga tavainimese silmis on need üks üsna segane puder – taekwondo, ju-jitsu, karate, kikkpoks, tai poks jne. Kõik nad on ju justkui olemas, aga samas... tühi koht teadmistes.
Taekwondoga, mis korea keelest ümber panduna võiks tähendada jala ja käe (rusika) tee (või siis kunst), on veel sedasorti veider lugu, et nagu mujal maailmaski tegutseb Eestis kaks taekwondo haru. Üht tähistatakse tähekombinatsiooniga WTF, teist ITF (on veel taekwondo alaliike, aga neist me ei räägi).
Asjatundmatul on keeruline lahata taekwondo eri harude tehnikanüansside, põhimõtete ja filosoofia erinevusi. Arusaadavam on, kui öelda, et nii nagu riik Korea poolsaarel on jagunenud kaheks täiesti eri nähtuseks, on sama juhtunud ka aastatuhandeid harrastatud alaga. WTF on see haru, mis on enam harrastatud Korea vabariigis (Lõuna-Koreas). See on ala, mida me tunneme olümpiamängudelt. Olümpiaalana on tal ka maailmas laiem kandepind.
ITF on Põhja-Korea ehk siis Korea RDV ala. Eestis on just see taekwondo stiil (või tehnika) populaarsem ja ka saavutusrikkam. Tegutseb siin ka aga ka WTF haru.
Nii nagu Korea riigidki teevad väikesi samme sinnapoole, et kunagi võib-olla üheks saada, kompavad lähenemisvõimalusi ka taekwondo eri harud. Aga see on paraku sama vaevaline kui kahe Korea ühinemine.
Ent räägime alast üldiselt.
Küsin Tallinna Tõnismäe reaalkooli kuldmedaliga lõpetanud Svarvalilt, miks ta harrastab taekwondod, mis on Eestis vähetuntud, ja miks valis ta ITF-suuna, mis pole olümpiaala.
Olümpiaalaks olemine on vähemasti Eestis see tegur, mis määrab, kas alast saab jätkusuutlik ja enam-vähem normaalselt rahastatud sport või ikkagi entusiastide väike pusimine.
Andekas noormees, kel on möödunud aastast ette näidata pronksmedal nii juunioride EMilt kui ka täiskasvanute EMilt, vastab ootamatult täiskasvanulikult (ja korralikus eesti keeles), et taekwondo ei ole tema jaoks lihtsalt sport. Ega ka mitte lihtsalt kahevõitlus. “See on mu elustiil ja elufilosoofia. See on enesekindlus, sihikindlus ja distsipliin,” räägib esimeses klassis niisama sõbraga koos trenni uudistama tulnud ja sest ajast alale truuks jäänud Svarval. “See on ala, kus valdavalt on kasutusel jalatehnika ja hüppetehnikad, mis arend avad keha ja füüsilist vormi.”
Asjaolu, et kuldmedaliga kooli lõpetanu läheb edasi õppima politseikooli, on küll kiiduväärt, ent nõustugem, ka Eestis üpris ebatavaline. Kohaliku venekeelse eliitkooli diplomiga võinuks ju minna edasi ükskõik millisesse mainekasse kooli. Miks siis ikkagi üsna kehvalt tasustatud politseitöö? Taekwondist Svarval vastab nagu vana rahu ise: “Ma ju ütlesin, et nii nagu ei ole mulle tähtis see, kas taekwondo on olümpiaala või mitte, ei ole minu jaoks eriti tähtis, kas politsei töö on hästi tasustatud. Juba kuueaastaselt olin ma kindel, et lähen politseisse. Mulle meeldib see töö. Rutiinivaba, huvitav...” vastab Svarval.
Eesti on umbes 500 taekwondo ITF harrastajat, juuniorid ja noored nende hulgas. Ala on noor, sestap pole täiskasvanute konkurents kuigi tihe. Juunioride ja noorte hulgas käib aga vägagi tihe rebimine. Keskused on lisaks Tallinnale Pärnus, Paldiskis ja Ida-Virumaal.
Eesti Taekwondo Liidu juht Mihhail Kõlvart, kes on ema poolt korealane ja isa poolt eestlane, oli 1990. aastate algul, mil ala siinmail tema isa eestvõttel kanda kinnitas, vägagi perspektiivikas sportlane. Ent ta loobus sportlaskarjäärist, et hakata treenima noori. Esimesed õpilased olid tal juba siis, kui ise oli poisiohtu, 15–16aastane. Svarval on üks tema kasvandikest.
Kui rääkida Eesti taekwondo kõige vägevamast nimest, superstaarist, siis see on Ilona Tsvetkova nimeline Tallinna piiga. Kõige tituleeritum taekwondist siinmail. Ta tuli mullu sügisel Kreekas Euroopa meistriks. Võitis sealsamas lisaks ka hõbemedali. Varasemast on 25aastasel Tsvetkoval auhinnakapis paar MMi pronksi ning EMi hõbedat. Võib-olla üks ägedaimaid saavutusi on tal ala kodumaal Põhja-Koreas ülemaailmsetel võitluskunstide mängudel võidetud hõbemedal. See omalaadne võitluskunstide olümpia toimus Py?ngyangis maailma ainsas ehtsas taekwondo palees. Seekordsele MMile läheb Tsvetkova kõhklevama enesetundega.
Vana põlvetrauma annab ikka veel tunda. Seepärast ei julge ta ennustada, mis tulemusega
Sloveeniast naaseb. “Annan endast parima,” lausub ta napilt.
Võistlused Sloveenias algavad täna. Võistlusdistsipliine on üsna mitu.
Mõõtu võetakse mees mehe vastu kahevõitluses (ehk sparringus) ja võistkondlikus sparringus. Lisaks on võistlused tehnika täpsuse peale, kus kujutletava vastase vastu esitatakse kindlas järjekorras taekwondo võtetearsenal.
Lisaks toimub võistlus plaatide purustamises ning ka spetsiaalses hüppetehnikas.
PS Rahvusvaheline ITF taekwondo alaliit andis tänavuse EMi korraldamise õiguse Eestile. See toimub sügisel, koos rahvusvahelise võitluskunstide festivaliga, mille korraldab samuti taekwondo liit.