Ahelatesse ja särtsu!
Sel nädalavahetusel oma 39. sünnipäeva tähistav Arvi Tammesalu on omaaegne N Liidu suurmeister jalgrattasõidus. Nüüd on ekstšempion diagnoosiga psühhiaatriahaige ja tal on võimalus uuesti ajalugu teha. Seekord Eesti meditsiinis. Läinud nädalal postitas Eesti Patsientide Esindusühing (EPE) õiguskantslerile kurja kirja, kaevates Tammesalu ebaväärika kohtlemise peale Tallinna psühhiaatriakliinikus.
Jaanuaris helistasid Arvi isa ja kasuema, kellega ta Lasnamäel kolmetoalist korterit jagab, politseisse. Nende sõnul poeg märatses. Politsei väänas mehel käed selja taha ja sõidutas ta Paldiski maanteele.
“Ta sai süsti ning seoti kinni. Ta oli 48 tundi aheldatuna voodis oma väljaheidete sees,” väidab patsientide esindusühingu juhataja Pille Ilves. “Kui ta lahti lasti ja end puhtaks pesi, määrati talle elektrišoki kuur.”
Patsiendikaitse: julm ja ebaseaduslik
Väidetavasti oli kohtlemine kliinikus mõttetult julm ja koguni ebaseaduslik. “Psühhiaatriakliiniku vastuvõtuosakonna personal on vägivaldne, suhtub patsientidesse halvasti ja ei austa nende isikuõigusi,” kaebab patsiendi allkirjaga, aga EPE juristi koostatud kiri õiguskantslerile.
12 aastat skisofreenia diagnoosi kandnud ja 1700kroonist töövõimetushüvitist saav Tammesalu ei häbene kogetust rääkida. “See võtab aju siledaks, kõik probleemid unustad ära, oled nagu idioot,” kirjeldab Tammesalu elektrišoki mõju.
Iga päev neelab Tammesalu kolm-neli tabletti ja kord kuus saab ta pikaajalise mõjuga süsti, mis hoiab tema käitumise normi piires. Isiklikult vesteldes on selge, et tegu pole mingi suure sõnameistriga, aga tema jutt tundub ladus ja adekvaatne. Erilise mõnuga meenutab kunagine olümpiakandidaat hiilgeaegu ratturina.
Patsiendiõiguslased ei vaidle, et ehkki Arvi Tammesalu on juriidiliselt teovõimeline, võib ta ravimiteta muutuda parajaks nuhtluseks. “Tegelikult ta ei ole ohtlik, tal pole vägivaldset ajalugu,” teab Pille Ilves, kes on oma sõnul meest korduvalt Seevaldist päästmas käinud.
Kliinik: kõik seaduse piires
"Päästaks jumal meid selliste päästjate eest!" teatab psühhiaatriakliiniku juhataja Imre Rammul. Tammesalu ligi kümne sentimeetri paksust haiguslugu lehitsedes ei ütle arst otse välja, et patsiendikaitsjad on kamp tühitallajaid, aga nende süüdistused on Rammuli väitel küll tuulest võetud.
Esiteks ei pea paika faktid. Patsient Tammesalu, kes oli tänavu 12. jaanuaril majja saabudes joobes, agressiivne ning ei kuuletunud, küll fikseeriti, aga vähem kui 24 tunniks. Kliiniku andmetel jälgiti tema seisundit pidevalt. "Kui patsient oleks kasvõi "protesti märgiks" roojanud voodisse, siis oleks see leidnud fikseerimist haigusloos," kinnitab juhataja.
Elektrišokki anti talle vaid kaks korda ning üldse veetis mees tahtevastasel ravil vaid 17 päeva, mille kohta võeti Rammuli sõnul ka vastav kohtu luba. "Lausa loomulik on see, et nii komatoosses seisundis kui ka psühhootilises seisundis patsiendilt ei saa küsida tema arvamust," sedastab Rammul.
“Antud juhul oli näidustuseks äge rahutusseisund,” osundab Rammul dokumente. Ammugi pole vastuvõtuosakonna sanitarid juhataja kinnitusel valuvõtteid rakendavad ambaalid, nagu neid kirjeldab Tammesalu, vaid tihti hoopis alla 170sentimeetrised daamid, kes on relvastatud vaid hea veenmisoskusega.
Elektrišokiaparaat on aga elektritoolist sama kaugel kui muruniiduk kosmoseraketist. “See raputab ajud paika,” resümeerib Rammul voolu toime inimajule. “Tegemist on efektiivse ja ohutu ravimeetodiga,” viitab ta protseduuri toimumisele narkoosi all.
Kohtuprotsesside ootel
Tallinna psühhiaatriakliinikus on 270 voodikohta, millest ligikaudu 30 on täidetud tahtevastaste ravialustega. Doktor Rammuli sõnul esineb kaebusi harva ja ükski neist pole seni jõudnud sisulise kohtuprotsessini. Ka ravikvaliteedi komisjonist on tulnud vaid õigeksmõistvad otsused. "Kaebused on raugenud eelkõige nende luululise iseloomu ja mitte tsunftivaimu tõttu," kinnitab Rammul.
Patsiendiõiguslaste portfellis on aga peale Arvi Tammesalu juhtumi veel kaks kaebust psühhiaatriakliiniku aadressil. Tallinna Halduskohtus läheb eeldatavasti arutusele 48aastase Tiina M. kaasus, kes on küll juriidiliselt teovõimetu, kuid kelle tahtevastasel ravil tänavu suvel rikuti väidetavalt seadust. "Hospitaliseerimise põhjuseks oli psühhootiline seisund, millest tingituna esines patsiedil eluohtlik vaegtoitumus," kommenteerib Rammul.
Augustis algatati aga kriminaalasi kliinikusse toimetatud Lidia L. kaebuse põhjal, kellel sanitarid murdsid väidetavalt käeluu. “Patsientide mälestused sellest ravist ja eeskätt sellega seotud ohjeldamisega on päris koledad,” räägib jurist Eve Pilt. “Psühhiaatria kasutuses peaks olema vahendeid, mis teeksid selle ohjeldamise oluliselt lühemaks.”
"Kui Eve Pilt teab nimetada neid vahendeid, siis on haigekassa, patsiendid ja loomulikult psühhiaatrid talle surmani tänulikud," vastab Rammul, kelle sõnul tekkis naise vigastus juba enne haiglasse jõudmist.
Kui mõni neist konfliktidest jõuaks reaalse kohtuaruteluni või veel enam tauniva otsuseni meedikute suhtes, oleks see teadaolevalt pretsedent Eesti kaasaegses psühhiaatrias.
Palatid, kuhu maetakse elavaid
Eesti hooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates säilitatakse ja ravitakse ca 4500 vaimupuudega inimest, kellelt on võetud hulk inimõigusi. “Üks arst ütles mulle äsja, et psühhiaatria on ajast aega olnud osa riigi repressiivaparaadist. Niikaua kui sellest ei räägita, saab selle rohelise aia taga teha mida iganes,” nendib EPE jurist Eve Pilt.
"Meie psühhiaatrilise abi seadus ja kindlasti ka psühhiaatriline abi vastavad tänapäeval nii humanistlikele kui ka meditsiinilistele tõekspidamistele ning standarditele," pareerib Tallinna psühhiaatriakliiniku juhataja Imre Rammul.
Nimelt tunneb psühhiaatria kaht liiki isoleerimist ühiskonnast. Sundravi määratakse inimesele, kes on juba mingi ohtliku teo sooritanud ning on algatatud vastav kriminaalasi või langetatud kohtuotsus. Tahtevastane ravi määratakse sisuliselt arsti ennustuse järgi ohtu ennetavalt, kui inimene pole veel midagi teinud. Kahe arsti konsiilium võib niimoodi ükskõik kelle kaheks nädalaks luku taha panna.
Inimõiguslased leiavad, et see on jäme põhiõiguste rikkumine. “Vaidlus käib eelkõige selle üle, et psühhiaatrilise abi seadus võimaldab inimest 14 päeva kinni hoida ilma kohtuotsuseta, mis on otseses vastuolus põhiseadusega, kus öeldakse, et üle 48 tunni ei tohi kedagi kohtu loata kinni hoida,” resümeerib Eve Pilt.
Meedikute sõnul võetakse mõnelt isikult vabadus mitte ainult ühiskonna kaitsmiseks tema eest, vaid tema kaitsmiseks enda eest. Nii kaitstakse tema teist põhiõigust – õigust elule. “See on lihtsalt vältimatu vajadus. See on patsiendi ja tema lähedaste huvides,” põhjendab Imre Rammul, kelle meelest Eesti seadusandlus on malbe.
Patsiendiõiguslastele lisab kuraasi õiguskantsler Allar Jõksi septembris tulnud otsus, mis vastuolu seadustes möönab. Jõks lubab muudatust, sest ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil on seaduseelnõu, mis vähendab arstide voli oma äranägemise järgi psühhiaatriahaigeid kinni hoida. “Kosmeetiline sanitaarremont seadust paremaks ei tee. EPE seisukoht on, et see seadus sellisel kujul on kasutuskõlbmatu,” on Eve Pilt resoluutne.
Psühhiaatria raskerelvastus
- Depoosüst. Nimetatakse ka keemiliseks hullusärgiks, millega tülikad ravialused uimastatakse. Ametlikult võivad neid süste teha ainult arstid, mitte hooldekodu töötajad. Säästab patsienti igapäevasest rohtude söömisest.
- Elekterkrampravi. Ägeda rahutuse või suitsiidiohu korral kinnitatakse patsiendile oimukohale elektroodid ja lastakse neisse voolu. Et tegu on ebameeldiva protseduuriga, toimub see Eestis juba viis aastat narkoosiga. Eelis võrreldes medikamentidega on kiire toime ja kõrvalnähtude puudumine. Arstid rõhutavad, et tegu pole mingil juhul karistusmeetodiga.
- Fikseerimine. Klassikalist hullusärki väidetavalt Eestis enam ei kasutata, “kummituba” samuti mitte. Selle asemel ohjeldatakse märatseja, sidudes ta randmetest, pahkluudest ja vajadusel ka vöökohast nahkrihmadega voodi külge. Ametlikult pole piirangut, kui kaua haiget võib niimoodi ohjeldada.
