Kell on pool üksteist hommikul. Toomas Volkmanni sigaretist tõuseb valge suitsusammas otse Kelmiküla tuuletusse taevasse. Ta seisab oma kodustuudio rõdul, heidab pilgu üle madalate vanade majade ja kissitab silmi.

PILDISTAN: Toomas Volkmann valmistub võtteks. Foto: Gabriela Liivamägi

Kohe peavad saabuma tema stuudiosse neli näitlejannat, kellest tuleb teha aktifotod. Toomas pildistab neid sotsiaalkampaania jaoks – eesmärgiga tõmmata tähelepanu meeste ja naiste palgalõhele.

Alasti naine ilma kohvimasinata

Esimesena jõuab kohale Ursula Ratasepp. Väikeste vahedega saabuvad Hilje Murel, Evelin Võigemast ja Mari-Liis Lill, kõik väga tõsised. Mari-Liisi käsi on jahe, kui ta tere annab.

Toomas serveerib kohvi. Hommikune raskus tuleb kontidest välja saada. „Kas kõigil on ikka soe?” muretseb fotograaf. Keegi ei tohi külmetada, sest muidu jääb sinaka ihu „marmormuster“ ka pildile. „Alastus on inimese loomulik olek, siin pole midagi häbeneda,” kuulen Mari-Liis Lille ütlevat, „pigem on meie avalikus ruumis küsimus üleseksualiseeritud kehas.” Evelin, tõmmanud selja kassilikult küüru, lisab: „Vaatasin ennast hommikul peeglist, laste legoklotsid jäid talla alla – no mis alasti pildile mineja mina olen?!“

Toomas rahustab, et täna on „kõige tähtsam tunda, et oma kehas olen õiges kohas, ma ei pea seda häbenema ega end halvasti tundma“.

Mõte teha välireklaam alastifotodega tuli sellest, et nii palju kasutatakse reklaamides provokatiivseid, alasti või väga napi kehakattega naisi. Kuidas sa teed lavastust “sugu: N” ja ei mõtle sellele, mismoodi peaaegu kõike saab müüa palja naisega?

Mari-Liis Lill: „Igal pool maailmas müüvad alasti naised kohvimasinaid, autosid, kalleid rõivad. Sa võid küll öelda, et müüd toodet, kuid varjatult müüakse seal ka seda naist. Aga meie otsustasime seda teha varjamatult. Võtsime auto sealt vahelt välja, vaatame, mis mõtteid see siis tekitab.“ Isekeskis naljatati, et kui mitte muud, siis saab näha, kuidas alastivõtt mõjutab 25. novembril Vaba Lava teatrisaalis esietenduva teatritüki „sugu: N“ piletimüüki. Kas alasti näitleja toob saali täis?

See isekeskis tehtud nali kaotas aga kiiresti tähenduse, sest kõik kuus etendust müüdi kiirelt välja ilma selletagi. Jäi esialgne mõte, uurida ülemäärast alastust avalikus ruumis ja rakendada see mingi olulise sõnumi ette.

Marilyn Monroe viskas jalad seinale

Grimeerija Anu Konze laotab vaagnale kuldrenetid ja hakkab Evelinile rulle pähe keerama.

MUUTUMISES: Anu Konze teeb Evelin Võigemastist Jane Fonda. Foto: Gabriela Liivamägi

Lavastuse „sugu: n“ mõte ­hakkas vaikselt kuju võtma paar aastat tagasi. Evelin: „On ju teada, et teatris on naistele vähe rolle, mehed teevad ägedaid asju, aga naised... Ja rääkides naistega eri eluvaldkondadest, see teema kasvas ja läks laiemaks. Selgus, et mitte ainult meie ei tunne end kuidagi alaväärsena, vaid ka teised naised. Me nägime, kuidas ühiskond ja meedia sildistavad naisi.“

„Miks peab naispoliitikut intervjueerides kirjeldama ilmtingimata ka tema käekotti, huulepulgavärvi, seelikut?” küsib Mari-Liis.

Ursula: „Meile ei meeldi see, kuidas naisi meie ühiskonnas kujutatakse. Meile ei meeldi, et Eestis on nii palju naisi, kes saavad vähem palka oma võrdselt kvalifitseeritud, samalaadset tööd tegevatest meeskolleegidest. Me tawhame seda teemat üleval hoida ka väljaspool teatrisaali. Palgalõhe, perevägivald, sooline diskrimineerimine ja seksism ei ole müüt!”

Statistika ütleb, et suurim meeste-naiste palgalõhe Euroopa Liidus on Eestis – ligi 30 protsenti. Järelikult jääb Eesti naisel 30 protsenti vajaka ka eneseusust, tarmukusest, loomingulisest julgusest ja enesekehtestamisest juhtivatel kohtadel...

Kuhu kaob enesekindlus? Koolis saadi häid hindeid, aga tööle minnes palka küsida ei julgeta!

Sellele ja paljudele muudele küsimustele vastuse saamiseks tehti peaaegu et uurimistöö. Trupp on kohtunud Feministeeriumi eestvedajate Kadi Viigi ja Brigitta ­Davidjantsiga. Kasvatusteadlane Gertrud Kasemaa pidas neile loengu poiste ja tüdrukute kasvamisest.

Nüüd tuleb kogutud materjal sõnastada ja lavale tuua.

OLEME KOHE VALMIS: Grimeerija Anu Konze käe all valmivad soengud ja meik. Rullidega Evelin, Mari-Liis, Ursula ja Hilje on valmis paari tunniga Foto: Gabriela Liivamägi

Toomas teeb diskreetse märkuse, et näitlejannad võtaks pesu varakult ära, sest muidu jäävad pesurandid fotodel näha. Näitlejannad riietuvad hommikumantlitesse.

„Kui Marilyn Monroe oli esimesel päeval fotostuudios, olid tal jalad kogu aeg seinal – et ei tuleks kortse põlvedele, ja ta oli siis 16aastane,“ reedab Toomas nippe. Mari-Liis viskabki jalad tooli servale ja tuletab meelde, et see oli vist Ameerika poliitik Madeleine Albright, kes ütles, et põrgus on eraldi koht naistele, kes ei toeta teisi naisi.

Mari-Liis Lill ütleb, et teater annab võimaluse rääkida nende eest, kes seda ise teha ei saa. „Palgalõhe kohta öeldakse, et see tuleb sellest, et naised ei küsigi, et nad töötavad vähem tasustatud ametikohtadel jne. Aga see ei ole tõsi. Statistika näitab, et meesteenindajad teenivad naistest rohkem, samuti meesõpetajad jne,” on Mari-Liis kõik ­järele ­uurinud. Naiste väiksem palgasoov on omakorda seotud õpitud käitumismustritega, vähesema enesekindlusega jne, ent ei õigusta kuidagi väiksemat töötasu.

Täitsa sportlik töö

Stuudiosse saabub mitu vaagnatäit sushit. Elurõõmsad prantsuse šansoonid vahelduvad Demis Roussose igatsevate eleegiatega. Evelinil on rullid peas, ta ümiseb kaasa.

Stuudio on valmis. Toomas soovitab näitlejatel sirvida fotograaf Helmut Newtoni raamatut. Sealt saaksid näitlejad aimu, mis laadi fotosid Toomas neist teha tahab.

Maailma kuulsaimaks fotograafiks peetud Newtoni tööd on väljakutsuvad, erootilise laenguga, must-valged, kujutavad iseteadlikke, kahe jalaga maa peal seisvaid naisi.

Esimesena astub kaamera ette Mari-Liis Lill.

Foto: Gabriela Liivamägi

Ta sammub ihualasti fotograafi ette, jalas Vivian Vau beežid seemisnahast kõrge kontsaga kingad.

„Kas sa saad minna varvaste peale? Lase veidi alla. Ja üks käsi rinna ette, niimoodi, okei... Sõrmed harali, jah, just. Käsi taha, lõug ette...“ juhendab Toomas Volkmann. Mari-Liis Lill teeb, mis kästud. Teised näitlejannad jälgivad pingsalt.

HETK ENDALE: Mari-Liis Lill puhkab pisut,et kohe taas fotograafi ette astuda. Foto: Gabriela Liivamägi

„Täitsa sportlik on see töö,” raputab Mari-Liis jalgu, kui saab minuti puhkust. Volkmann teeb pool suitsu. Siis jätkub töö Mari-Liisiga veel 45 minutit.

Miks George Clooney kortse imetletakse

Kell 14.34 viskab Ursula lilltikandiga Muhu sussid jalast, linase hommikumantli seljast ja astub fotograafi ette.

Foto: Gabriela Liivamägi

„Lase puus sinna taha, kus ta oli, nüüd mängime ainult peaga,“ lausub Toomas ja Ursula teeb kõik nii, nagu kästakse. Võimas juuksepahmakas varjab rinnad.

Evelin ütleb, et mitte keegi neist ei arva, et mehed on halvad. Lihtsalt ollakse sildistamise vastu.

Mari-Liis toob sildistamise näitena vastukaja, mille ta sai oma Riigikogus peetud kõnele „Mis on pildil valesti?“. Temalt küsiti nii avalikult kui ka isiklikes vestlustes tõsimeeli, et kes selle kõne sulle ikkagi kirjutas. Miks on nii raske mõjuda naisena usutavalt?

Sushivaagnad on peaaegu tühjad. Õunavaagen samuti. Lokirullid sobivad Evelinile imeliselt. Kas ta ei võiks nendega ka fotole minna? Esineks ka rullidega naiste eest? Võib-olla aitaksid rullid viidata stereotüüpidele kodus?

„Jah, miks me imetleme meeste vananemist, George Clooney kortsukesi ja halle juukseid, kuid naised selles vanuses photoshopitakse kõik 25aastaseks?“ jätkab Mari-Liis. „Mees oma elatud elu slepiga on huvitav, aga naisel justkui ei tohiks seda elatud elu olla.”

Mari-Liis teab tuttavat paari, kes elasid kaua eraldi ja igaüks pesi ise oma nõud. Kui kokku kolisid, hakkas süüa tegema ja nõusid pesema naine. Vaatamata sellele, et mees seda ei nõudnud. Nii lihtsalt kujunes.

Hilje Mureli meelest võiks novembris esietenduv lavastus anda naistele ja meestele julgust teha elus vajalikke muutusi. Olgu see kodus või tööl. Mari-Liis räägib oma väikesest pojast, kellele meeldis nukuga mängida. Tekkis küsimus, kas peaks nuku auto vastu vahetama.

„Aga miks ma pean takistama?” küsis Mari-Liis endalt, ”ma ju tahan, et temast tuleks hoolitsev isa oma lapsele. Tahan, et järeltulev põlvkond säilitaks võimalikult oma individuaalsuse. Mitte nii, et kuigi tüdruk arvutab hästi, siis öeldakse talle, et katsu ikka tublilt tikkida, sest kui palju naismatemaatikuid sa tead.“

Foto: Gabriela Liivamägi

Ursula on pildistatud. Ta vaatab kella, sest tema ainsana kiirustab õhtusele etendusele.

„Alastusega harjub ära,” leiab ta ja napsab sushit.

„Ohoo – mulle meeldib see kaader – kontsadega paljas naine sööb sushit,” kiikab Evelin grimmitoolist.

„Mis roll sul õhtul on?” uurib Toomas Ursulalt.

„Nunn.”

„No siis pead meigi maha võtma. Ja riided selga panema.”

Jane Fonda karakter

Hilje Murelil ja Mari-Liisil oli eelmisel õhtul esietendus. Lembit ­Peterson tõi Draamateatris lavale „Tartuffe’i“, publik oli püsti, aplaus ei tahtnud lõppeda. Nüüd jalutab Hilje, ainsaks riietusesemeks pastelne hommikumantel ja jalas kõrgete kontsadega kingad, mööda ateljeed.

Hilje liitus trupiga viimasena. Kuigi tal on tööd ja rolle alati jätkunud, tundis ta, et see projekt on õige asi tema elus, sest ta on aastaid tagasi korraldanud naistelaagreid ja kuulanud palju naiste lugusid. Lugusid, kus naised tunnevad end eri põhjustel alaväärsena. Need lood on oodanud oma aega ja nüüd on võimalus need nähtavale tuua.

„Me tahame, et naised tuleksid välja sellisest suhtumisest, et nad on ise süüdi. Koduvägivallaohvrid ju süüdistavad ennast, et peksa saavad. Aga ei tohiks nii olla,“ sõnab Hilje. „Igasugune vägivald on elementaarsete inimõiguste rikkumine.”

Kell neli astub Toomas Volkmanni ette Evelin. „Siin on Jane Fonda teema filmist „Äraaetud hobused lastakse ju maha”,” on Toomas võlutud Evelini muutumisest. „Vaata, Jane ju oli – suits suus, kõndis õlad längus, täpselt sinu karakter!“

Evelin lasebki õlad längu, põlved krõnksu ja tuiab kõrgetel kontsadel mööda stuudiot.

„Evelin, sul on head laiad õlad. Midagi sportlikku. Stopp! Fikseeri! Tubli! Kena, mängi lõuaga! Ole paigal!“ Toomas annab käsklusi ja Evelin teeb kõik kaasa. „Sa oled nagu Madonna 90ndatel. Õlad laiaks, puusad kitsaks! Õlad risti ­puusaga!“ tulistab Toomas ja Evelin annab muudkui uusi kaadreid, millest igaüks on vaatemäng omaette. Evelini elujõud pühib pärastlõunase rammestuse.

Toomas on töötanud terve päeva söömata, väsimusest pole märkigi. Mari-Liis on viimased tunnid väikese Maci taga istunud ja tööasju ajanud, telefonikõnedele vastanud. Ta meenutab kõigile, et laupäeval on siis kohtumine Kaja Kallasega. Just Kaja on see, keda kõige rohkem välimuse kaudu kirjeldatakse: kui paokil on suu, kui suured on silmad või millist kostüümi kannab.

“Naljakas,” poetab Evelin, kui pisut kannatada saanud lokkidega püünelt maha astub ja end hommikumantlisse kerib, “oleme seal küll koos, kuid tegelikult ikkagi nii üksi.“

Muusika on lõppenud, kuid keegi ei pane seda tähele. Toomas lubab endale pool suitsu. Kella viieks on näitlejannad üles võetud.

Foto: Toomas Volkmann

Kolm nädalat pärast pildistamist on fotograafi ja näitlejannade ühistöö tulemus tänavatel näha. Toomase pingutusest pole palju paista. Alastust katab reklaamiseaduse paragrahv. Paistavad vaid näitlejannade silmad ja kinganinad.

Ursula selgitab, et välimeedia pindade pakkuja keeldus plakateid algsel kujul näitamast, sest see läheb vastuollu reklaamiseadusega. Sobimatu alastus ja seksuaalse alatooniga kujundid.

“Tegelikult ongi raske öelda, kas ei tuleks välimeedia pindade omanikku selle enesetsensuuri eest tunnustada, sest tegid nad ju täpselt seda, mida selliste reklaamide puhul tegema peaks ja millele kampaania tähelepanu juhib. Või langes ettevõtmine topeltstandardite ohvriks, sest näitas liiga otse ja liiga jõuliselt reklaaminduse valupunkte.“

"Algselt oli plaan plakatid välja panna Stockmanni juurde Tartu maantee pikendusele. Välimeedia pindade pakkuja ütles, et nad ei eksponeeri neid plakateid sellisel kujul, sest läheme nende hinnagul väga selgelt vastuollu reklaamiseadusega – liiga palju sobimatut alastust ja seksuaalse alatooniga kujundeid. Tegelikult pole me siiani suutnud selgeks mõelda, kas välimeedia pindade omanikku tuleb enesetsensuuri eest tunnustada, sest tegid nad ju täpselt seda, mida selliste reklaamide puhul tegema peaks ja millele meie kampaania tähelepanu juhib. Või langesime topeltstandardite ohvriks, sest näitasime liiga otse ja liiga jõuliselt reklaaminduse valupunktile. Olgem ausad - meie kampaaniaga võrreldavaid visuaale on linnaruumis eksponeeritud varemgi ja arvatavasti tehakse seda ka edaspidi."

“sugu: n” trupp