Ajakirjaniku surm
Hommikul teda aga tööl polnud. Keegi toimetusest ei osanud aimata, miks. Lubas ju. Teadmatus kestis keskpäevani, kui helistati kiirabist ning teatati, et läbipekstud, alajahtunud ning meelemärkuseta ajakirjanik leiti hommikul 10.30 paiku Rapla kesklinnast Välja tänaval asuvast eramust. Kaks päeva hiljem Mustamäe reanimatsiooniosakonnas Toots suri. Hubertit, nagu teda sõprade ringis kutsuti, polnud enam.
Kuidas Harvet sinna majja sattus? Kellega ta seal oli? Kas ta tundis neid inimesi? Kas julm peksmine oli kuidagi seotud ajakirjaniku tööga või oli see mõni vana tüli, mis sellisel jubedal moel lahenduse sai? Need on vaid mõned küsimused, millele Harveti kolleegid Nädalise toimetusest ning ta sõbrad ja tuttavad püüdsid vastust leida.
Erakordne julmus
Nii väikse koha jaoks nagu Rapla on säärane vägivald erakordne. Samas märgib Rapla politsei uurija Annika Lepikult, et see pole süüdlaste leidmise seisukohast kuigi keerukas juhtum. “Meil on teada kahtlustatavate ring, on olemas esimesed puhtsüdamlikud ülestunnistused,” ütleb ta. “Vähemalt seni pole meil andmeid, et selle peksmise põhjus oleks olnud Tootsi ajakirjanikutöö. Ja mitte keegi neist, kellega ta sel ööl koos oli, ei tundnud teda.”
Esialgne versioon, mille uurija tunnistajate esmase ülekuulamise järel kokku on saanud, sarnaneb juhtumitega, milliseid näiteks Tallinnas tuleb ette peaaegu iga päev.
Niisiis ei läinud ajakirjanik Toots sõprade juurest lahkudes edasi toimetusse jalgratta järele vaid suundus Rapla ainsasse ööpäev läbi töötavasse Karmani kauplusse.
Seal tutvus ta juhuslikult samal ajal poes viibinud Priiduga. Mehed otsustasid koos pidu jätkata. Osteti napsi ja suupisteid ning Priit kutsus Harveti Välja tänaval asuvasse eramusse. Seal ootasid neid ees maja peremees (täpsemalt peremehe poeg) Sergei, poisiohtu nooruk German ning paar naisterahvast.
Vastu hommikut tekkis meeste vahel esialgu veel teadmata põhjusel tüli. Väidetavalt lõi Harvet üht tüdrukut ning hüppas siis ise läbi klaaside aknast välja. Ometi ta ei põgenenud, vaid naasis (või toodi) majja. Järgnes peksmine, mille tagajärjel ajakirjanik teadvuse kaotas. Esialgsetel andmetel olid peksjad Sergei, kelle politsei pärast nädalapikkust vahi all hoidmist allkirja vastu vabaks lasi, ning German, kes politsei eest jooksu pani. Just plehku pannud German oli politsei esmase versiooni kohaselt põhiline peksja.
Versioon ei rahulda
Nädalise peatoimetajat Tõnis Tõnissoni selline versioon ei rahulda. Tema hinnangul uurib politsei juhtumit ühekülgselt. Usaldab liialt neid tunnistajaid, kes ise sel traagilisel ööl majas olid.
“Juba see pole loogiline, et Harvet ise sinna majja läks,” sõnab Tõnisson. “Tunnen Harvetit pikemat aega. Ta oli täpne, pedantselt täpne ning kohusetundlik inimene. Ta polnud laaberdaja, ta ei saanud kuhugi edasi pidusema minna, kui lubas hommikul kaks artiklit kirjutada.”
Enne Nädalisse tööle tulekut oli Toots paar aastat kodukandis Tõstamaal kooliõpetaja ning huvijuht. Ta puhus elu sisse kohalikule skaudiliikumisele ning toimetas üle-eestilist skaudilehte. Toots oli loodusesõber ja matkamees. Kergesti seltsiv ja sõbralik inimene, mitte tülinorija.
Ja veel. Kui ajakirjaniku sõbrad 20. detsembri õhtul läksid pangakontorisse, et igaks juhuks sulgeda tema pangakaart, selgus, et keegi on hommikul vilkalt seda sama kaarti kasutanud. Vähemalt viiel korral on Välja tänava eramu lähedal asuvas Pargi poes tehtud oste. Kokku 700-800 krooni eest. Eriliselt räige on seejuures tõik, et viimased ostud selle kaardiga tehti pärast seda, kui kiirabi oli meelemärkuseta ajakirjaniku ära viinud.
“Äkki teda peksti just nimelt raha pärast? Äkki peksti teda varem ning viidi majja vägisi selleks, et kaart võtta,” pakub Tõnisson välja võimaliku motiivi.
Probleemne maja
Maja Välja tänav 15 on Raplas halva kuulsusega. Täpsemalt – see on halva kuulsusega viimased paar aastat, pärast seda, kui maja perenaine suri. Perepoeg Sergei (38) joob ja joomakaaslasteks käib tema juures koos kahtlane seltskond.
Perepoeg Sergei on kodus. Kas on see pikale veninud pohmakas või hirm, aga Sergei käed värisevad ning tekst on närviliselt katkendlik. “Ma magasin, kui ta siia tuli. Kui ma ärkasin, oli ta juba olemas,” räägib Sergei. “Ta oli purjus. Isegi mina purjus peaga nägin, et ta oli purjus,” väidab Sergei.
Sergei ei tea ilmselt, et kiirabi tuvastas hommikul ajakirjaniku veres 0,8 promilli alkoholi. Kerge joove.
Majaperemees jätkab ettevaatlikult juttu, näitab piltlikult ette, kus istus ajakirjanik, kus teised.
Ühtäkki oli Harvet võtnud esiku kapilt raadiomaki ning virutas sellega kõrval seisnud tüdrukule vastu pead. Ise hüppas läbi klaaside aknast välja. “ Ma ei tea, miks ta seda tegi. Joomahullus äkki?” arutleb Sergei.
Harvet toodi tuppa tagasi, tüdrukule kutsuti kiirabi. Kui kiirabi oli tüdruku ära viinud, asusid mehed Harvetiga arveid õiendama. Sergei tunnistab, et peksid teda köögis. “Ta ei hakanud üldse vastu. Istus ja lasi ennast peksta. Ta nagu andis mõista, et on karistuse ära teeninud,” jutustab Sergei. Mis edasi sai, seda ta ei mäleta. “Ma olin väga purjus, vajusin ära.”
Seda, mis edasi juhtus ja kes ajakirjaniku koomasse peksis ning kuidas meelemärkuseta mees köögist esiku põrandale sattus, Sergei oma sõnul ei tea. “Ma magasin. Kui ma ärkasin, lebas ta esikus maas. Nägin, et keegi oli teda kõvasti nühveldanud,” mainib ta.
Rööviti pangakaart
Ja kaart. Kes seda kasutas? Seda Sergei teab, sest ise ta seda kasutas. Harvet oli tema sõnul ise nõus tekitatud kahju hüvitama. Andis kaardi, et me võtaksime raha lõhutud akna, puruks pekstud maki ning selle eest, et tüdrukut lõi. Ainult et pin-koodi Harvet ei andnud. Õigemini andis, aga see olid vale. Mehed käisid mitu korda rahaautomaadi vahet. Lõpuks otsustati kaarti lähedal asuvas Pargi kaupluses kasutada. Pood tehti kell üheks lahti. Ma käisin poes ja ütlesin müüjale, et selle kaardi omanik on purjus ja ei saa tulla,” tunnistab Sergei.
Kaks vaikset tunnistajat, üks naine ja mees, jälgivad teda kõrvalt. Aken, millest ajakirjanik oli tol ööl läbi hüppas, on terve. Tuba on soe, ent räämas.
Püüdlikult traagilist õhtut meenutav Sergei ei pane isegi tähele, kuidas tema jutt ootamatult mädaks kisub. Pargi pood avati kell üheksa, Harvet Tootsi keha leiti 10.30. Kui uskuda Sergeid, jõudis ta pooleteise tunni jooksul käia mitu korda poes, kasutada kaarti, mille meelemärkusel ja “enam-vähem normis” Toots talle andis. Ta jõudis juua kärakat, mille eest ta kaardiga tasus, jõudis magama jääda ning ärgata ja avastada esikust oimetu ohvri. Seejuures oli ohver jõudnud eluohtlikult jahtuda.
Ja veel. Kui kiirabi hommikul tüdrukul järel käis – see oli poole seitsme ajal – neid tuppa ei lastud. “Millegipärast ei tahetud meid kuidagi majja sisse lasta,“ meenutab Rapla kiirabi juhataja Avo Pruus. Tüdruk toodi välja. Pahaaimamatu kiirabi lahkus. Neli tundi hiljem, kui kiirabi samasse majja uuesti välja kutsuti – kutsujaks oli keegi naine, kes just oli majja tulnud –, avastasid nad sealt oimetuks pekstud Tootsi. Näis selguvat põhjus, miks neid enne eemal hoiti. “Ilmselt oli asi (Tootsi peksmine) juba siis, kui me tüdrukul järel käisime, toimunud,” järeldab Pruus.
Kuni 12 aastat vanglat
Sel esmaspäeval tabas Rapla politsei seni jooksus olnud Germani. Poiss oli Tartus. German tunnistas, et oli küll Tootsi peksnud, kui vaid paaril korral ja lahtise käega.
Uurija Annika Lepikult märgib, et selle tunnistuse valguses polnud German põhipeksja, nagu ta tunnistajate jutu järgi esialgu arvas.
Suurim peksja oli siiski Sergei. Politsei süüdistab mõlemaid mehi raske tervisekahjustuse tekitamises, millega kaasnes oht kannatanu elule. Süüdimõistmisel võib mehi karistada kuni 12aastase vanglakaristusega.
Kaart? Kas kannatanult kaardi võtmist ja selle kasutamist võib käsitleda kui röövi? Uurija Lepikult sellise määratlusega ei kiirusta. Samas ta märgib, et tõenäoliselt ei jää peksmine ainsaks kuriteoks, mille kohta ta Sergeile ja Germanile süüdistuse esitab.
