Ajaloolane paljastab KGB pealekaebajaid
Neid kutsuti Vene ajal dissidentideks. Kes austusega, kes põlgusega. Enn Tarto, Lagle Parek, Jüri Kukk, Erik Udam, Mart Niklus, Arvo Pesti, Viktor Niitsoo, Tiit Madisson jt. Need nimed ei vaja tutvustamist. Neid kõiki jahtis KGB, sest neil oli julgust “vabadusteta riigis käituda vabade inimestena” ja vabadust teistelegi nõuda.
Detsembris ilmus Arvo Pesti sulest raamat “Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987”. See rohkem kui 600-leheküljeline raamat on alles esimene tõsine dissidentluse käsitlus. Lõviosa raamatust moodustavad KGB dokumendid, mis enamikule meist olid siiani tundmatud. Need paberid ühes Pesti põhjaliku eessõnaga avavad selle varjul olnud maailma, mis on täis “spioonimänge”, õõvastavaid läbielamisi, reetjaid ja reedetuid.
Pugejad ja pealekaebajad
Aprillis 1980 toimus Tartu noortemajas Sõprus äge sõnavahetus dissidendi Viktor Niitsoo ning Tartu ülikooli komsomolijuhtide Madis Kallioni, Mart Raiki, Valev Plato, Andres Eesmaa ja noortemaja direktori Riho Illaku vahel. Viimased tähistasid Illaku juubelit. Info konflikti kohta jõudis KGBsse ning asjaosalised jagasid lahkelt nii ülekuulamistel kui ka kohtus tunnistusi Niitsoo vastu.
“Äkki pöördus kõrvallauas istuv Niitsoo meie poole ja tõi meie aadressil kuuldavale solvavaid repliike. [–] ta sõimas Kallioni kui kommunisti, kasutades seejuures selle sõna solvavat vormi “kommu”. Hiljem lubas Niitsoo endale solvavaid väljendeid ka minu aadressil, kusjuures nimetas mind sellesama sõnaga “kommu”. [–] Väljendades oma vihavaenu kommunistide vastu, ütles Niitsoo, et nende rühmal on “Pobeda”-tüüpi sõiduauto ja oleks hea selle autoga tappa kommuniste tänavatel,” tunnistas KGBs Plato. Kolmveerand aastat hiljem Niitsoo arreteeriti ja see vahejuhtum vormistati kriminaalasjaks.
Aprillis 1981 saadeti Niitsoo selle eest mitmeks aastaks trellide taha.
Platost sai uue vabariigi ajal kaitseminister Andrus Ööveli nõunik, kuid avalikkuse luubi alla sattus ta kahtlustatuna Tartu Rotary Klubi raha kõrvaletoimetamises. Eesmaa tappis end pärast pankrotistumist 2004. Kallion on Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud. Illak aga töötas 15 aastat Tartu ülikooli haldusjuhina.
Oli teisigi “lugupeetud” isikuid, kes KGB-le vabatahtlikult keelt kandsid. Novembris 1977 saatis Mart Niklus Tartu ülikooli psühhiaatria kateedri juhatajale professor Jüri Saarmale kirja, milles heitis talle ette osalemist teisitimõtlejate represseerimises. Saarma saatis kirja edasi Tartu KGB osakonda kaaskirjaga, mis on raamatus ka avaldatud: “Saadan teile seisukoha võtmiseks minule saabunud kod. Mart Nikluse kirja, mis sisaldab laimu ja väljamõeldisi Nõukogude Liidu tervishoiu aluste ning psühhiaatrilise abi põhiprintsiipide kohta.”
Kuid oli ka julgeid ja ausaid. Näiteks KGBsse dissident Sergei Soldatovi kohta tunnistusi andma kutsutud Ott Arder vastas küsimustele peamiselt “ma ei tea” või “ei mäleta”. Anne Adams, keda KGB pinnis Pesti kohta, vastas, et mingeid nõukogudevastaseid dokumente pole ta Pestilt saanud ega oska teda ka poliitiliselt iseloomustada. Professor Juri Lotman, keda kuulati Tartu KGBs üle nii vene kui ka eesti dissidentide kohta, kiitis neid kui tublisid oma eriala inimesi. Veelgi kindlameelsemalt käitusid vene dissidendid. Kui Moskva KGB küsitles Juri Šihhanovitšit Heiki Ahoneni kohta, vastas ta solvanguga KGB aadressil või vaikis.
Sadistlikud “mängud” keskvanglas
Kuidas dissidente Tallinna Keskvanglas julmal moel pehmeks püüti teha, seda kirjeldab raamatus Tiit Madissoni kirjatükk “Elust-olust Tallinna Keskvanglas”.
Madissoni väitel tabas eestlastest uustulnukaid kambris kohutav vägivald, mille pidid läbi elama ka dissidendid Jüri Kukk ja Mart Niklus.
Uustulnuka kallal rakendati “propiskat” ehk sissekirjutust.
“Näiteks sunnitakse kiviseina peale joonistatud miilitsa kujutist peksma, kuni see muutub peksja haavatud kätest voolavast verest punaseks.
Pannakse mõnitatavale pähe padjapüür ja kästakse pea ees ülemiselt narilt alla hüpata. Sunnitakse ära jooma kuni 15 kruusi vett järjest. Esitatakse igasuguseid “teravmeelseid” küsimusi ja kui neile ei osata vastata, siis pekstakse seni raamatuga pähe, kuni järgneb õige vastus,” kirjeldas Madisson.
Kelle nägu aga kambri peremeestele ei meeldinud, sellele “pannakse rullikeeratud madrats jalge vahele ja kästakse “mootorrattaga” ära sõita.
See tähendab, et ta peab paluma end teise kongi paigutada. Valvur seda teebki. Kõrvalkongis, kuuldes, et tulnukas on “mootorrattur”, antakse samuti julma ihunuhtlust ja saadetakse tuldud kambrisse tagasi.”
“Propiskaga” kaasnesid igasugused muud jõhkrad “seltskondlikud mängud” ja peaaegu alati lõppes see piinatava läbipeksmise ja isegi vägistamisega.
“Tänu Mart Nikluse kirjale vabadusse pääsesime meie taolistest katsumustest,” kirjutas Madisson. Tema KGB-toimikut raamatu autor Pesti kasutada aga ei saanud, sest Madisson vehkis perestroika ajal selle sisse ega ole tänagi nõus oma toimikut arhiivi tooma. Ilmselt just toimiku kadumine andis ainet mitmetele hilisematele kahtlustustele Madissoni suhtes.
Madisson juhtis tähelepanu ka sellele, et tagakiusamine keskvanglas oli rahvuslikul pinnal – piinati eestlasi. “Nimelt on kambrites võimutsev ladvik ja vangla personal ühest rahvusest – venelased. Selliste meetoditega siis õhutatakse Nõukogude Eestis rahvaste sõprust ja austust “vanema venna” – vene rahvuse vastu.”
Dissident avastas “lutika”
Teisitimõtlejaid alatasa jälitanud ja pealt kuulanud kõikvõimas KGB võis olla vägagi lohakas. Hea näide selle, aga ka julgeoleku värbamisvõtete kohta on raamatus trükitud Erik Udami kiri. Nimelt leidis tehnilise taibuga mees “lutika” ise üles. “1975. aasta märtsis avastasin ma pealtkuulamisseadeldise koridoris asuvas elektriseadmete kapis oma elukohas Sõpruse puiesteel Tallinnas. See kapp asub just minu korteri seina taga ja sealt on tehtud avaus korterisse,” kirjutas Udam.
Dissident võttis seadeldise pikema kaalumiseta maha ja peitis ära.
“Pärast seda algas minu intensiivne jälitamine ning naaberkortereid külastas miilitsakapten, küsides, kas ei ole ehk elanikud näinud, kuidas koridorist varastati ära tähtis tsiviilkaitse aparaat.”
Nädal hiljem kutsuti Udam KGBsse tunnistusi andma. Samal ajal korraldati tema kodus läbiotsimine, mis tulemusi ei andnud. Pärast ülekuulamise lõppu kutsus KGB major Albert Molok Udami oma kabinetti. “Major Molok tegi mulle ettepaneku anda tagasi see, mida ta nimepidi ei nimetanud.”
Udam nõustus tingimusel, et teda demokraatide asjas enam ei tülitata ning et talle antakse turismituusik Ungarisse sõiduks.
Mõne päeva pärast Udam tagastaski pealtkuulamisseadme. “Ma tegin Molokile ettepaneku juua õnnestunud tehingu terviseks, tema aga ei tahtnud minu korterisse tulla ja kutsus mind “Palace’i” hotelli. Ma nõustusin sellega.
“Palace’is” toas nr 350 me jõime ära pudeli konjakit. Rääkisime mitmesugustest asjadest ja ta tegi mulle ettepaneku KGBga koostöö tegemiseks. Mina keeldusin,” meenutas Udam.
Mehed läksid seejärel lahku, Molok ütles ära minnes, et tahab Udamiga veel vestelda. Nädal hiljem kohtusid Udam ja Molok Kungla hotellis. Taas kord tehti dissidendile ettepanek koostööks ja taas kord ta keeldus. “Meie suulise kokkuleppe täitis Molok osaliselt. Rohkem mind seoses Eesti Demokraatide Liikumisega ei tülitatud, turismituusikut aga Ungarisse ma ei saanud.”
See ei jäänud siiski viimaseks korraks. Aprillis 1975 tegi KGB Udamile kaks korda ettepaneku – organiseerida dissidentide grupp, mida rahastaks KGB. Kusjuures summa oli pööraselt suur, 200 000 – 500 000 rubla. Udami pead see aga segamini ei ajanud, ta keeldus taas.
Kuigi dissidentide tegevus võis tunduda täiesti lootusetu, peaga vastu seina jooksmisena, andsid nad oma panuse Eesti taasiseseisvumisse. Jüri Kukele maksis see tema elu. Pesti raamat on väärikas mälestusmärk neile julgetele ja vapratele.
