24.07.2009, 00:00
Andke parunitele!
90 aasta eest peetud Landeswehri sõda oli eestlastele eeskätt kättemaksusõda.
Juunis 1919 toimus Lätimaal lühike äge sõda vanade
rivaalide, eestlaste ja sakslaste vahel, mis kirjutati ajaraamatusse kui
Landeswehri sõda. See oli nii tähtis, et meie Võidupüha
23. juunil tähistab võitu mitte venelaste, vaid sakslaste üle
Võnnu all.
“Avalik arvamus nägi Landeswehris
kunagise Mõõgavendade ordu pärijat ja käsitas
võitu baltisaksluse üle revanšina lüüasaamisele
muistses vabadusvõitluses,” kirjutas ajaloolane Hannes Walter. Ega
rahvas siin üle ei pakkunudki – ehtis ju vaenlase lippu must rist.
Võita Landeswehri polnud seega mitte üksnes auasi, vaid ka kohustus
ajaloo ees.
Riigiarhiiv tähistab seda ajaloolist võitu
Tiit Noormetsa koostatud fotonäitusega – sealt ka siinavaldatud
fotod.
Hertsogiriigi armee
Aprillis 1918
kuulutasid sakslased Riias välja Balti hertsogiriigi, mis novembris
alustas oma maakaitseväe ehk Landeswehri loomist. Novembris kuulutati
välja ka Läti Vabariik ja kurioossel kombel sai Landeswehrist ka
noore Läti riigi sõjavägi. Nimelt oli enamik lätlaste
rahvusüksusi liitunud Punaarmeega ja oma riigi kaitseks neid ei
jagunud.
Sakslastel aga olid Lätiga omad plaanid, kuhu
lätlaste iseseisev riik ei mahtunud. Veebruaris Liepajasse saabunud
Landeswehri ja teiste saksa üksuste ülemjuhataja kindral Rüdiger
von der Goltz unistas Balti hertsogiriigist ja Vene enamlusele surmahoobi
andmisest. Muidugi ei pidanud Goltz ka Eesti riiki millekski. Uus oht Eesti
vabadusele kogus üha jõudu.
Selle 13 500 mehelise
väe vastu oli Läti valitsusjuht Karlis Ulmanis jõuetu ning
1919. aasta hakul pöördus ta abipalvega Eesti poole. Eestis hakati
kiiresti looma Läti üksusi ja oli ka viimane aeg. Aprillis kukutasid
sakslased Ulmanise valitsuse, lõid puruks Punaarmee ja vallutasid mais
Riia. Seejärel tungis Landeswehr edasi – kogu Läti pidi nende
kätte langema.
Põhja-Lätis olid aga ees Eesti
üksused. Kokkupõrge muutus vältimatuks.
5. juunil
ründas Landeswehr Amata jõe silla juures Eesti soomusronge, millest
sai sõja avapauk. Päev hiljem vallutasid sakslased Võnnu
ning püüdsid Eesti vastasesse sõtta kaasata ka Vene
Loodearmee. Eestlased aga tulistasid venelastega
läbirääkimistele lendavad Saksa lennukid Narva lähedal
alla.
Verekoerte tallad tuliseks
Üha enam tuure võtvat sõda püüdsid takistada
liitlasriigid ehk Antant. Nad kutsusid vaenupooled 10. juunil
läbirääkimistele. Selleks ajaks aga kehtestati vaherahu.
Landeswehri esindajad kohtusidki Võnnus Eesti vägede esindaja
ülempolkovnik Jaan Ringiga. Sakslased nõudsid eestlaste lahkumist
Põhja-Lätist, ka Antant toetas seda.
”Äraandjad! Meie verega vabastati Põhja-Lätimaa,
nüüd aga anti ta parunitele! Eesti ei saa oma seljatagust julgeks
lugeda, kui seal on Landeswehr. Sõdurid võivad lihtsalt käsu
täitmata jätta, nähes tagasitõmbumises äraandmist.
90 protsendile eestlastest ei saa kunagi selgeks teha, et sakslane võib
tema sõber olla. Ta vastab kohe: ärge tehke nalja – 700
aastat ei olnud sõber ja äkki sai sõbraks!” kirus Rink
lääneliitlasi.
Polkovnikul oli õigus. Tartu tsensor
luges ühest 6. polgu sõduri kirjast: “Sakslastega olen juba
kord sõdinud, kuid siis oli see vastu tahtmist. Praegu on aga niisugune
tundmus, et jätaks kõik ja läheks nendele verekoertele taldu
tuliseks tegema. Nende meestega tarvis puh
as töö teha.
Jätad ussile elu sisse, hakkab uuesti
nõelama.”
Läbirääkimised jooksid liiva
ja 19. juunil alustasid sakslased edasitungi, kaks päeva hiljem aga
üldpealetungi. Suurtükitule saatel ründas Landeswehr Eesti ja
Läti üksusi, ent visa vastupanu tulemusena tõrjuti sakslased
veel sama päeva õhtul tagasi Rauna jõe taha Võnnust
idas.
Järgmisel hommikul, 22. juunil algas eestlaste
vastupealetung. Esimesel päeval löödi taganema nii saksa
vabatahtlike Rauddiviis kui ka Landeswehr. 23. juuni varahommikul aga
vallutasid eestlased nii Võnnu kui ka Straupe. Pärast mitmeid
lahinguid jõudsid Eesti väed 27. juuni hommikul Riia alla, mida
kaitsesid nii Rauddiviis kui ka Landeswehr. Riia vallutamine polnuks kerge,
kuna sakslased asusid väga headel kaitsepositsioonidel.
Sihtmärk – Riia
27. juuni öösel
pakkus Landeswehr eestlastele vaherahu. Kindralmajor Ernst Põdderi
staabiülem Nikolai Reek vastas, et esitab sakslastele oma tingimused alles
pärast Riia vallutamist. Järgmised päevad kulgesidki eestlaste
marulise pealetungi tähe all. Sakslaste vastupanu oli aga tugev ja Eesti
üksused kandsid kaotusi, kuigi järk-järgult liiguti edasi.
Ent vaherahu hakkas pooldama ka Antant. 1. juulil sõitis
Prantsuse sõjaväeline esindaja kolonel du Parquet kindral
Põdderi juurde, kes tervitas koloneli mürgiselt: “Oma
vägesid tundes ja teie ülesannet arvesse võttes pean ma
imestuma, et te võisite minuni jõuda.”
Ent teha
polnud midagi, 3. juulil pidid eestlased Riia lähedal Strazdumuižas
vaherahule alla kirjutama. Vastasel juhul ähvardas liitlaste esindaja
kolonel Tallents blokeerida Eesti sadamad.
Kui Reek vaherahu
sõlmimiselt naasis, võttis soomusrongide divisjoni ülem Karl
Parts teda vastu sõnadega: “Härra alampolkovnik, Eesti
Vabariik on ära antud!” Siiski, vaherahu kohustas sakslasi
Lätist võimalikult kiiresti lahkuma ja Riia maha jätma juba 5.
juuliks.
Vastase paremust pidid, küll mokaotsast, aga
siiski, tunnistama ka sakslased. ”Meie lüüasaamises oli
süüdi poliitiliste ja sõjaväeliste luureteadete puudumine
Eesti Vabariigi kohta ning sellest tingitud eestlaste alahindamine. Eestlased
olid enamlastevastases võitluses vähe saavutanud, kuid baltlaste ja
sakslaste vastu võitlesid nad kirglikult,” kirjutas von der Goltz
aasta hiljem.
Siiski – ka Nõukogude Venemaa vastu
saavutasid eestlased palju. Nad võitlesid välja oma iseseisvuse.
Kuid selles oli von der Goltzil õigus – sakslaste vastu
võideldi erilise kirega.
Kahjuks killustas Landeswehri
sõda võitluse bolševike vastu, see aga aitas Leninil
võimule jääda.