Sündmused kaabeltele-ekraanil on möllanud aasta algul peadpööritava hooga, nii et vaevalt jõuti vaadatuimad venekeelsed kanalid – hopsti! – ära võtta, kui paar tükki neist TV-kasti tagasi vupsas. Haihtus aga osa neist, mis vahepeal asendasid.
Tallinna Starmani kliendina sain segadust nautida täiel rinnal. Nii ei jõudnudki harjuda 2006. aasta esimesel tööpäeval pildikasti ilmunud põnevate kanalitega Nostalgia ja Strana Sovetov. Esimene neist oli määratud vaatajale, kelle südames igatsus nõukogude aja ja toonase televisiooni järele. Midagi vapustavat sealt küll ekraanile selle lühikese aja jooksul ei ilmunud, kuid potentsiaal oleks tohutu. Mõelda vaid – nii nagu MTV teeb mõnikord Madonna weekend’i või Britney Spearsi weekend’i, saaks Nostalgia kanalil teha Brežnevi weekend’i või uudisteprogrammi Vremja weekend’i.
Strana Sovetov osutus nimest hoolimata mitte "nõukogudemaaks", vaid "nõuannete maaks" ning Odessa linnast pärinevaks televisiooniks, miskaudu kohalik linnapea ka sealset rahvast tervitas. Lähemalt tutvuda ei jõudnud, sest taas oli – niuhti! – kanal paar päeva pärast ilmumist telepurgist jalga lasknud.
Kõige toredam uuest valikust, mille allesjätmist siinkohal ka Starmani onudelt-tädidelt tahaksin härdalt paluda, on minu arust aga Valgevene venekeelne riigitelevisioon. Ühelt poolt on lihtsalt inimlik uudishimu mõnikord piiluda läbi telekanali, kuidas siis sealne rahvas õige elab ka. Tegemist on ju üsna lähedase naabriga, kelle piir käib vastu Läti oma. Teisalt pakub see, mis läbi Belarus-kanali Tallinnas tuppa voolab, kummalisi elamusi ja torkivaid tundeid hinges – peab pidevalt mõistatama, kas neile inimestele tuleb kaasa tunda või hoopis rõõmustada, et kusagil on otsekui muuseumis säilinud jupike 21. sajandile kohendatud nõukogude ühiskonda.
Kus mujal võiks veel leida televisiooni, mis lõpetab saatepäeva "Kalevite kange rahvas"-stiilis, kuid kolm korda paatoslikuma riigihümniga lehviva punalipu taustal. Veel vahvam, et sõnad jooksevad sel ajal ekraani allservas, nii et soovijad saavad karaoket laulda.
Belarus TV uudiste aegu saab aga mõnuga taibata, et ometi leidub Euroopas maa, kus ajakirjandus ei tegele tühja-tähjaga, nagu korruptsioon, vaid edastab võimu sõnumid moonutamata otse rahvale. Näiteks seda, et meie presidendi juhitud sotsiaalpoliitika on väga hea ja sel aastal paraneb rahva sotsiaalne olukord veelgi. Seda tüüpi sõnumid panevad küsima, kus kohas küll Eestis ajakirjandus neid teateid varjab. Isegi Venemaal antakse nad miskipärast eetrisse teistsuguses vormis – pildikesena ministri või muu ametimehe audientsist riigipea juurde, kus Putin kohendab lipsu, nõjatub toolile ning annab korralduse: "Kandke ette!"
