Äraandja-Urmas
Oli üksnes aja küsimus, millal läheb Eesti-Vene piirilepingu kohta käibele väljend "Paeti-Putini pakt". Sisult pehmelt öeldes ebatäpne, on tegu liiga lööva vormeliga, et lepingu kriitikud selle kasutamata jätaks.
Oodata polnudki vaja kaua. Tõe hetk saabus lepingu, õigemini lepingute allakirjutamise päeva, 18. mai õhtul. Siis rääkis parlamendi riigikaitsekomisjoni aseesimees, isamaaliitlane Trivimi Velliste ETV debatis juba "Paet-Putinist" või lühendatult PPPst.
Formaalne analoogia Molotov-Ribbentropi paktiga ütleb, et sel puhul peaks 1939. aasta 23. augusti sobingut kutsuma Ribbentrop-Stalini paktiks. See ülendaks ja tähtsustaks natsi-Saksa välisminister Joachim von Ribbentroppi, kelle formaalseks partneriks oli lepingus ajalooliselt märksa hädisem kuju, hiljem suursaadikuna Mongooliasse pagendatud Vjatšešlav Molotov. Mitte aga suur "nõukogude rahva isa" isiklikult.
Sõnapaar "Paet-Putini pakt" võrdsustas pisiriigi ministri televaatajale hetkeks võimutipuga, kes juhib maailma suurima pindalaga riiki ja tema käeulatusest ei lahku kunagi tuumanupp. Vägev Kremli peremees Putin ilmus pildile, partneriks George W. Bushi asemel prillidega poiss, kes hiljuti juhtis Tallinna Nõmme linnaosavanema kabinetist mänguväljakupiirete võõpamist. Nüüd lahutab teda võrdusmärgist Putiniga veel ainus pisiasi: Vene staarkoomik Maksim Galkin pole Paeti järele teinud.
Kultuuriministriks tõusnult veiderdas Paet läbi loomaaia terraariumi klaaskapi kaamerasse. Täna on tema seis naljast kaugel, sest noormehe kohal ripub oht saada maalitud juudana, kes müüs isamaa maha isegi mitte hõbeseeklite eest, vaid lihtsalt vile peale niisama.
Petserimaa ja Narva-taguse äraandja silt saadab teda siitpeale aegade lõpuni. Nagu Siim Kallast tema kümme miljonit, Juhan Partsi politseiga mahavõetud Lihula monument või Edgar Savisaart lindiskandaal.
***
BNS/Faktumi mai algul läbi viidud telefoniküsitlus andis konkreetse tulemuse: 55 protsenti inimestest pidas vajalikuks nõuda Venemaalt Petserimaad tagasi, 31 protsenti oli selle vastu. Eestlaste seas toetas tagasinõudmist 71 protsenti. St Eesti valijad ei kiida territooriumi loovutamist heaks. Kuna valitsus selle sammu tegi, langeb süü ebapopulaarse otsuse eest sõnumitoojale ehk mehele, kelle nägu koos uudisega ekraanile tuli.
Sama küsitluse tulemuse, et piirilepingute sõlmimist toetab 52 protsenti inimestest, võib seejuures unustada. Ei saa korraga tahta süüa õuna ja seda alles jätta. Kui tervelt viiendik rahvast ei saa aru, et Eesti-Vene piirilepingute sõlmimine tähendabki Eesti Vabariigi poolset kinnitust maa- ja merepiiri kulgemisele seal, kus kokku lepitud, on see küsimus kas haridusministrile inimeste kirjaoskuse või sotsiaalministrile vaimse tervise kohta.
Välisminister Paet läheb oma allkirjaga Eesti ajalukku, isegi kui ta oma elus enam ainsatki sõrme ei liigutaks. See teadmine ei aidanud ministrit kuigivõrd, kui ta 18. mai õhtul teledebatis pidi väljendama korduvat "hämmastust" Isamaaliidu ning ka endise Eesti suursaadiku Moskvas Mart Helme suhtumise üle. Ta ei saanud aga kaasa minna pakutud stiiliga. Valitsuse liikmel, eriti välisministril, kelle igast sõnast on võimalik rahvusvahelistele agentuuridele uudis toota, on tegelikult sõnavabadus piiratud.
Tal jäi üle papagoina korrata: "Tartu rahu on Eesti Vabariigi sünnitunnistus."
***
Paeti tumedat tulevikku muudab sutike heledamaks üks ajalooline päästerõngas. 1994. aasta juulilepingud, mille kirjutasid alla presidendid Boriss Jeltsin ja Lennart Meri.
Ka nood lepingud ja nende sõlmijad sattusid Eesti sisepoliitikas peksupoisteks. Mitmes mõttes olid juulilepingud piirilepingutest isegi kõikuvamal põhjal. Keegi ei teadnud näiteks täpselt, kas president Meril ikka olid volitused allkirja anda (Paeti volitustes mingit kahtlust pole). Juulilepped kirjutati alla üksnes vene keeles (praegu kahes keeles ning Eesti opositsioonil õnnestus närida vaid Petseri ja Pihkva kirjapildi üle).
Ka toona toodi paralleele Molotov-Ribbentropi paktiga. Koonderakond näiteks teatas: "1939. aasta otsus on uues vormis olemas ka praegu - omaaegse mõjusfääri asemel on Balti riigid nüüd arvatud lähivälismaaks..."
Äraandmine ja mahamüümine olid käibeväljendid.
Tänaseks on toonastel kriitikutel seda kõike silmnähtavalt piinlik meelde tuletada. Eelmisel aastal, kui lepped said kümneaastaseks, pälvisid nad poliitikutelt siirast kiitust või vähemalt mõistmist.
Samas ei saa juulilepete ja piirilepete vahel päris täpseid paralleele tõmmata.
Juulilepingutel oli üks silmnähtav positiivne tulemus. Vene väed läksid Eestist välja. Piirilepetest lihtsalt mõistetavat tulu ei ole. Neid pooldavad riigijuhid peavad laskuma abstraktsetesse selgitustesse nagu "Eesti julgeolek on nüüd mõni protsent rohkem kindlustatud".
Ees seisab piirilepete ratifitseerimine, mis langeb ilmselt kohalike valimiste perioodi. Kuid tegelikud jamad algavad alles siis, kui omaaegse ENSV-VNFSV piiri väikesed korrigeerimised tähendavad mõnes kohas eramaade ostu või siis sundvõõrandamist ja kompenseerimist. Omanikud asuvad püüdma maksimumhüvitist, mis ettearvatult tähendab trummilöömist neile osaks saava ebaõigluse kolossaalsete mõõtmete üle.
***
11 aasta eest juulilepete ja vägede väljasaamise nimel riigimehelikkust näidanud Isamaaliit paneb nüüd selle ühele kaardile, et saada kohalikel valimistel maksimumtulemus. Samas on kätkeb see parteile ohtu. Osa Isamaaliidu kindlatest valijatest on alati hinnanud Mart Laari võimet sülitada surmapõlgavalt populistlikele hetkevajadustele ning teha poliitilise laibastumise kiuste ära asjad, mida riigi ja rahva kestmine nõuab. Nüüd on partei seda kapitali maha mängimas.
Isamaaliidu uus taktika langeb kindlasti soodsasse pinnasesse väheminformeeritud valijaskonna seas, kuid raskendab neil näida tõsiseltvõetavana teiste silmis. Kasulik on see eelkõige Res Publicale ja sotsidele. Piirileppeid toetades säilitasid nad võimaluse sihtida Andrus Ansipi valitsust kohtades, kus tema haavatav kõhualune tõepoolest paljastub.
Välisministeerium on monitoorinud trükiajakirjanduse, TV ja raadio käsitlusi piirilepingust. Ajavahemikul 5. maist kuni 18. maini, st lepete sõlmimise kuupäeva avalikuks tegemisest nende tegeliku sõlmimiseni, on enim trükipressi kajastusi olnud neutraalsed, järgnevad negatiivsed ja alles siis positiivsed. Kui uskuda meedia mõju teaduslikult uurinud kultuuriminister Raivo Palmaru teooriaid, siis neutraalsed kajastused mööduvad jälgi jätmata, positiivsed panevad toetama ja isegi negatiivsed avaldavad (pisemal määral) sedasama mõju.
