Arctic Sea meeskonna paljastused
Too öö oli Vene meremehele, kes tüüris kaubalaeva Arctic Sea Läänemerel, olnud sündmustevaene. Kuni kell sai 10 minutit 2 läbi ja laeva pardale tungisid kaheksa maskides, Kalašnikovi automaatidega relvastatud meest. Nad sundisid mehe kajutisse ja sidusid teibiga kinni ka ülejäänud meeskonnaliikmed. „Nad sidusid meid teibiga kinni, toppisid tropid suhu ja võtsid meilt mobiilid. Kolm meeskonnaliiget, kes avaldasid vastupanu, peksti läbi. Noorel kadetil, kelle jaoks see oli esimene reis, löödi püssipäraga esihambad sisse," meenutas üks meremeestest. Kuus meeskonnaliiget rääkisid The Sunday Timesiga anonüümsuse tingimusel, sest neid võidakse muidu süüdistada näiteks info varjamises.
Sissetungijad rääkisid inglise keeles ja väitsid end olevat Rootsi narkopolitseinikud, kes otsivad laevalt heroiini. Ühel meestest oli vormi peal „Polis". Nende aktsent oli aga idaeuroopalik. Nad tulid laevale kummipaadilt, ning neil oli GPS seade navigatsiooniks ja elektrooniline seade, mis püüdis kinni Arctic Sea automaatse identifitseerimissüsteemi saadetava signaali. Nii teadsid nad täpselt, kus laev asub ja kus nad ise asuvad.
Ühel meeskonnaliikmel, kes pandi ühte kajutisse koos kapten Sergei Zaretskiga, oli varutelefon. Mõne tunni pärast saatis Zaretski sellega SMS-sõnumi meeskonna kodulinna Arhangelskisse.
Sõnumi sai kättte Solcharti, Soomes asuva Vene firma kohalik esindaja. See firma on laeva, mis oli 1,8 miljoni dollari väärtuses puidulastiga teel Soomest Alžeeriasse, omanik.
"Oleme kajutites kinni. Ei tea, kuhu suundume või mida nad on leidnud," seisis sõnumis.
Nii algas tänavu 24. juulil üks suuremaid viimase aja merendusmüsteeriume.
Pärast ülevõtmist lülitasid sissetungijad automaatse identifitseerimissüsteemi välja ja laev kadus radariekraanidelt. Või vähemalt on nii väidetud.
Püssimehed nõudsid lunaraha ja ähvardasid nõudmiste täitmata jätmisel meeskonna hukata. Laeva leidis president Medvedjevi poolt saadetud sõjalaev Ladnõi Aafrika saartelt Cape Verde´i lähedalt 24 päeva pärast ülevõtmist. Kaheksa meest võeti kinni ja lennutati Moskvasse vanglasse.
Nad ei kavatse järgmisel aastal toimuval kohtuistungil end süüdi tunnistada. Nad väidavad, et on süütud keskkonnaaktivistid, kes tulid laevale, kui nende kummipaat jäi tormi kätte. Meeskonnaga olevat nad koos päevitanud ja viina joonud.
Ajalehega rääkinud laeva meeskonnaliikmed naeravad selle versiooni välja. Nad kirjeldavad, kuidas sissetungijad kandsid kuni sõjalaeva saabumiseni 24h maske, relvi ja kindaid, et mitte jätta sõrmejälgi. Meeskond oli 3-4 meheliste rühmadena kajutites kinni.
Tuleb välja, et laeva omaniku tegevus kapten Zaretskilt saadud SMSi järel oleks kaptenile peaaegu elu maksnud. Tema SMS ajas selle saaja segadusse. Nad helistasid tagasi ja saatsid laevale e-kirja, küsides selgitust. Kirja lugesid muidugi kaaperdajad, mitte kapten. Maruvihastena ähvardasid nad kapteni maha lasta. Kuul vihises kapteni peast väga napilt mööda.
Arctic Sea omanikule Viktor Matvejevile anti SMSist teada. 15 aastat tagasi Venemaalt Soome kolinud Matvejev ütles, et Zaretski SMS oli väga imelik. „Kuidas pidime meie teadma, et laev oli relvadega ähvardades üle võetud?" küsib ta.
Relva sihikul olles pidi kapten oma bossile ütlema, et laeval on Rootsi narkopolitseinikud. Matvejev ei saanud aru, et kapten ei aja seda juttu vabatahtlikult.
Laeva automaatne automaatse identifitseerimissüsteem lülitati välja alles 2. augustil. Samal päeval sai Matvejev satelliittelefonilt inglisekeelse kõne. Rääkija moonutas eriseadmega oma häält. Matvejevi sõnul sai ta kohe aru, et räägib kurjategijaga, kuid ei seostanud seda Arctic Seaga. Nii viskas ta toru lihtsalt hargile.
Alles hiljem sai ta aru, et kõne tuli laevalt. Järgnes kõne Solcharti tegevjuhilt, kes oli samuti häälemoonutusseadmega rääkivalt mehelt saanud kõne, kus too ähvardas meeskonnaliikmeid hukkama hakata. Kui Matvejev temaga siis rääkis, ähvardas mees ka tema tütar Katja tappa. Matvejev lennutas oma pereliikmed silmapilk Helsingist Moskvasse.
Helistajaks peetakse Dmitri Savinit (34), ühte piraatidest, kes on etniline venelane Lätist. Laeval hüüti teda „Alfaks". Kuni käesoleva aasta alguseni töötas ta ühes Eesti suurfirmas, tegeledes kemikaalide ja nafta meretranspordi korraldamisega. Temaga oli koos poolvend Vitali Lepin, kes töötas varem kokana.
Firmast räägiti lehele, et Savin tegi algul oma tööd korralikult, kuid kaheksa kuud tagasi tekkisid finantsidega seotud probleemid. „Me otsustasime, et ei hakka kriminaaluurimist tekitama, sest see oleks liiga aeganõudev," ütles firma esindaja.
Ühe järgmise kõne ajal nõudis helistaja Matvejevilt 1,5 miljonit eurot. Sama suurt summat nõuti laeva Vene kindlustusfirmalt - muidu ähvardati meeskonnaliikmeid tapma hakata.
Savin on uurijatele öelnud, et keegi rikas Vene ärimees Vladimir Jarovoi palkas ta. Savini sõnul tahtis Jarovoi algatada keskkonnakaitserühmituse GreenHouse ja soovis, et ta jälgiks jäätmete heitmist Läänemerre. Mingit Jarovoid ei pruugi olemas olla, sest seni pole tema isikut kindlaks tehtud.
Meeskonnaliikmed räägivad, et päev pärast laeva vallutamist valmistasid sissetungijad päästepaadi ette, pannes sinna näiteks toitu. „Me arvasime, et nad kavatsevad lahkuda. Ma ei usu, et neil oli kavas nii pikaks ajaks laevale jääda. Midagi pidi väga valesti minema," usub üks madrus.
Meeskond räägib, et kui sõjalaev Ladnõi tegi Arctic Sea´ga esimese raadiokontakti, üritas Savin Vene mereväge ära petta, öeldes, et laev pärineb Põhja-Koreast. Kaaperdajad olid üle värvinud ka Solcharti logo. Sel hetkel oli laeval vaid kahe päeva kütusevaru ja põgeneda polnud kuhugi.
Vastupidiselt ametlikele versioonidele ei olevat Arctic Sea kunagi kaardilt täiesti kadunud, väidab Matvejev. Eelmisel nädalal kinnitas ta, et aktiveeris laeva varulokeerimissüsteemi, mis selle asukohta näitas. Signaali püüdis kinni NATO.
Meeskond kinnitas, et laeval ei smugeldatud Kaliningradist peale võetud relvi. Need oleks Soomes, kui laevale pandi puidulast, avastatud. „Mingit salalasti laeval ei olnud," ütles üks madrus.
Iisraeli allikad on aga öelnud, et Mossad oli Moskvat teavitanud salalaadungist, tõenäoliselt relvadest Iraanile.
Väidetud on ka seda, et piraadid palgati kindlustuspettuseks. Laev ja last oleks püssimeeste poolt maha müüdud, omanik oleks aga saanud 4 miljonit dollarit kindlustusraha. Matvejev eitab seda. „Mul on väga hea reputatsioon. Oleks naeruväärne mõelda, et ma seoksin end millegi sellisega."
Vene laevandusasjatundjatele tundub tõenäolisem versioon lahendamata ärivaidlusest. Eelmisel aastal lõpetas Matvejev oma laevade hoolduslepingud Läti firmaga Aquaship. Äkki on siin miskit peidus? Kuid Matvejev kinnitab, et koostöö lõpetati sõbralikult.
Pakutakse versioone ka Läti alliilmajõugust, kuid selgusetuks jääb siis motiiv.
Tõde jääbki esialgu hämaraks. Ent Matvejeviga on rääkinud juba üks Hollywoodi produtsent, kes tahab Arctic Seast filmi vändata.
