Staarikütina mina töötada ei tahaks. Teksti järgi võib ju ennustada, kas kirjanikuhakatisest võib asja saada, aga hea teksti taga on mõnikord väliselt esmapilgul täiesti hall tegelane. Ja hea muusikapala autoritega võib sama lugu olla.

Mõnikord harva käib siiski klõps – vaatad inimesele otsa ja otsekohe tunned ära: vat sellest tüübist midagi tuleb.

Täpselt nii juhtus ka sel sügisel Tartus noorteajakirja Värske Rõhk esimese numbri esitlusel. Jäin natuke hiljaks ja surusin end pilgeni täis Kirjanike Maja krüpti. Neiu laulis ja säras. Hooletu staarioreooliga, kui nüüd veidi üle pingutada. Ei mingit kahtlust, kas laulja, pillimängija või kirjutajana, kuidagi ta kuulsaks saab, mõtlesin kohe. Siis selgus Värsket Rõhku lehitsedes, et kõige põnevam lugu, "Katkendeid René Haubani päevikust", oligi Tuuli Tauli (19) oma. No selge.

Veel üks andekas Taul

Teeme nüüd ühe asja kohe selgeks. Tuuli ei ole Triinu ega Anu, ta ei kuulu eurolauljate kampa, ei puhu torupilli ega ole pärit Võrumaalt. Eurolauljate ja kuulsa torupillimehe Antsuga on nad sugulased küll, Tuuli ei suuda esimese hooga meenutada, kuidas siis täpselt. On esinenud kirjasõpru, kes on Tuulit süüdistatud oma tegeliku isiku varjamises, kui ta torupilli mängimisest keeldub. Teisi suuremaid äravahetamisi või identiteedikriise ei ole ette tulnud.

Tuuli kirjutab väga hästi. Tabab detaile, on poeetiline, minemata naiivseks, toob lugejani värve ja lõhnu ja tunnet, mis toas, tänaval või peas parajasti keerlevad. Väga hea meel on, et Eesti üpris mehise noore proosa à la Sass Henno kõrvale on ilmumas ka naiselik jutustaja.

Juba keskkooli ajal ilmus Tuuli Tauli esimene luulekogu "Siennaadia" – luuletused, millest ta oma sõnul juba ammu on välja kasvanud.

"Luuletada on lihtsam kui proosat kirjutada, aga tulemus ei pruugi midagi uut öelda," arvab Tuuli ise. Ja loodab edaspidi rohkem proosat kirjutada, kuigi lugu üles ehitada on keeruline.

Keelefänn ja tähenärija

Tuuli nimetab ennast eesti keele fänniks: ta on nende väheste noorte seas, kes ka e-mailides ja MSNis üritab kõigest väest kasutada täislauseid, kirjavahemärke ja minimeerida smailisid. Ajab sõpru närvi sellega, et parandab ka jutus nende keelevigu – enne lõpukirjandit aga olid sõbrad sellega päris rahul.

Peamiselt kirjutab Tuuli laulusõnu ja proosajuppe – ja seda küllaltki eesmärgipäraselt. Sahtlisse toota palju ei viitsi, tavaliselt kirjutab ta võistlustele, kust tavatseb ka preemiaid saada. Ka "Katkendeid René Haubani päevikust" kirjutas ta otse proosakonkursile Prima Vista.

"Ma võin ju unistada küll romaani kirjutamisest, aga mul ei ole veel midagi öelda," muigab ta.

Vaoshoitus ja selge pilk enda võimete hindamisel – andeka ja eri aladel head vastukaja saanud verinoore inimese kohta päris haruldased omadused. Esinemisjulgus ja -vajadus on pärit juba "Laulukarusselli" aegadest.

"Väärtusskaalal muusika tegemisest ettepoole trügida oleks kirjutamisel ilmselt ebatõenäoline," arvab Tuuli. Suurem publik saab teda järgmine kord näha juunis "Nõmme Jazzi" noorte lauljate konkursil. Selle korraldaja Toivo Unt, kes Tuuli eelmisel suvel Pärnus toimunud konkursil otse lõppvooru valis, kinnitas, et see tähendab kindlaid eeldusi professionaalseks lauljaks saamiseks. Eks aeg näitab, kumb peale jääb – muusika või kirjandus.

Jõmluse vastu

Tuuli esindab põlvkonda, kes nõuka-nostalgias või -kirumises ega ärkamisaja meenutustes – Eesti identiteedi suurtes alustalades – osaleda ei saa. Praegusest Eesti elust arvab ta igatahes, et palju on paigast ära, propageeritakse veidraid väärtusi. "Ropendamine, lausjoomine ja noorte inimeste vaimutühjus tuleks kuidagi ära keelata," arvab Tuuli. Õnneks annavad Tartus jõmmid ja beibed vähem tooni kui näiteks Pärnus.

Praegu õpib Tuuli Tartu ülikoolis hispaania filoloogiat – üsna juhuslik valik, kui muusikasse sisse ei saanud. Oma sõnul on tal Tartus nüüd mõnusalt väikekodanlik elu, nii et on aega isegi süüa teha. Kuigi vaja on ka kitarri ja klaverit mängida, paari sõbraga esineda ja lisaks olemasolevatele inglise, eesti, vene ja ladina keele teadmistele hispaania, portugali ja prantsuse keeli õppida. Loodetavasti üha enam ka värvilisi ja lõhnavaid jutte kirja panna.