Aristokraatlikult vaene esimene aastakümme
Theatrumiks nimetatud ainulaadne kool-teater sündis Eesti Humanitaarinstituudi õpilaste ja Viljandi kultuurikolledži lõpetanute ning toonaste õppejõudude – Juhan Viidingu ning Lembit Petersoni – suure soovi läbi. Theatrum loodi algselt ideena, umbes nagu möödunud sajandi alguse stuudiod, mis läbi XX sajandi meie aega välja on kandunud. „Idee ei seisne ainult etenduste seeriatootmises publikule, vaid püüus leida õppe- ning arendustegevuse ja sealt välja kasvava etendustegevuse vahel tasakaal. See on tavalisest teatriõppest pisut keerulisem tee,“ mainib Peterson tagasihoidlikult.
Juhan Viidingu eetilised ja esteetilised hoiakud olid THEATRUMi kujunemise algaastail väga olulised. Kuid sama olulised on olnud kõikide teatriüliõpilasi koolitanud õppejõudude ning ka nende ga koos lavalaudadel üles astunud meistrite mõjutused. Võin siin nimetada Tõnis Rätsepat,Olga Majevskajat, Maret Mursat, Aleksander Eelmaad, Aarne Ükskülat, Kaljo Kiiska, Ülle Kaljustet, Raimo Passi, Kaie Mihkelsoni, Roman Baskinit – kõiki, keda meie teatritegemise viis mingil perioodil võlunud on ning kes THEATRUMi kujunemisele kaasa aidanud. Väga tähtis osa on olnud etenduste lavapildi kujundajatel: Mae Kivilol ja Lilja Blumenfeldil. THEATRUMit on vaimselt toetanud ning tema kujunemisele kaasa aidanud ka Taivo Niitvägi, Kersti Nigesen, Mihhail Lotman, Rein Raud, Ülar Ploom, Riina Schutting, Tiina Möder jt. ning mõistagi meie publik.
„Theatrumit ei saa mingil juhul vaadelda kui käputäit vaimses vaakumis viibivaid noori inimesi, kes kõige kiuste püüavad midagi ära teha. Mitte kunagi pole hambad risti vastuvoolu ujumine meie peaeesmärgiks olnud. Ujuda võib nii vastuvoolu kui pärivoolu, peaasi et kaldale jõutakse. Alternatiiv tähendab tegelikult ei midagi muud, kui lihtsalt veel üht paralleelset võimalust.“
Esialgu tegutses Theatrum väljundina, mille all teatriala üliõpilased said teha oma kursuse- ja diplomitöid. Pärast esimeste lõpetamist ja kooli juurde jäämist hakkas välja kujunema midagi teatritaolist, nagu asutuse loojad seda vaimusilmas ette olid näinud. „Kes tahtsid jätkata, said selleks võimaluse. Teised võisid alati katsetada teistes teatrites, leida endale sobivama keskkonna. Nii on teinud Vanalinnastuudiosse siirdunud Kadri Adamson, Nukuteatris tegutsev Leino Rei või Tartusse kolinud Kärt Johanson. Siit on läinud inimesi igale poole. Tuumik, kes siia on jäänud, püüab Theatrumi ideed Ladina kvartali keskkonnas, sellest keskkonnast samal ajal ka toitudes, edasi arendada.“
Sealsamas seisvat Katariina kirikut loodab teater lähitulevikus püsivalt mängu- ja proovisaalina kasutada. Hoone vajab põhjalikku renoveerimist ja kommunikatsioonide paigaldamist.
Nii Viiding kui Peterson pidasid näitlejate masstootmisest olulisemaks tööd inimese vaimu, hinge ja füüsisega, mille läbi iga näitleja leiaks päris oma identiteedi. Soovitavalt teeks kõigepealt enesele selgeks, mida ta kunstis väljendada tahab. Petersoni sõnul kujutab riiklik teatrikool endast paratamatult konveierit. "Nõukogude ajal oli tollase Panso-kooli vaim vaaatamata suhtelisele vabadusele mõjutatud sotsialistlikust ideoloogiast, taasiseseisvumise ajal on EMA Kõrgemas Lavakunstikoolis paratamatult tunda kommertssüsteemi mõjusid."
Theatrumi nappides ja vaestes tingimustes on mõtet visalt otsida ja selitada püütud. Igal aastal püütakse lisaks kohalikele teatriinimestele kutsuda üliõpilastega tööd tegema meisterlavastajaid väljastpoolt Eestit. Treeninguid on läbi viinud Nikolai Tshindjaikin Vassiljevi teatrist, läbi tema isiku on Theatrumil olemas sidemed Pontederas asuva Grotowski poolt rajatud Workcentre’i ja selle tegevusega. Meistriklasse on korraldanud ka vene vanamuusika koori Sirin juht Andrei Kotov, commedia dell’arte spetsialist Patrick Pezin Prantsusmaalt, Poola “teatrilegend”- näitleja,lavastaja ja pedagoog Jan Peszek jt..
Paralleelselt on etenduste väljatoomise käigus korraldatud oma treeninguid ning loengutsükleid. „Iga klassikalise teose väljatoomisega kaasnevad meil tavaliselt kultuuriajaloolised loengud. Samas vaimus kavatseme ka jätkata. Meid on nimetatud minimalistlikuks ja väiketeatriks. See ei ole olnud taotluslik, vaid olude kingitus. Fantaasiast tõepoolest puudust ei ole,“ märgib Peterson.
Aegade jooksul on püütud süvendatult uurida õhtumaade varajase teatri traditsioone, sidudes neid väärtusliku ja mõistetavaga kogu maailma teatritraditsioonis. Theatrumi eesmärk on Petersoni sõnul dramaturgiliste tekstide kaudu erinevate ajastute vaimu- ja mõttemaailma süvenemine ning neis sisalduvate vaimsete väärtuste alalhoidmine. „Loomulikult on klassikalistel õhtumaistel autoritel nagu Shakespeare`il, Tšehhovil ja Molière`il meie jaoks kindel tähendus – kui õpilane saab suurte meistrite kirjutatud struktuurides mängida, õpetab see juba iseenesest. Isegi, kui see tekst talle üle jõu käib."
Minimalistlikus vormis ja kitsastes tingimustes töötamine toob teatrijuhi kinnitusel välja teistmoodi põneva nüansi. „Tahaks pühenduda, kuid igapäevane elu nõuab oma. Et eluga toime tulla, peab kusagil töötama. Reklaamiagentuuris näiteks. Või tegema mingisugust muud tööd, mis otseselt põhihuviga kokku ei lähe. See on Theatrumi peamisi probleeme, mis jätkuvalt lahendamist ootab. Samas sõelub kitsikus välja tõelise tahtmise ja pühendumise ning paneb meie jätkata tahtmise pidevalt proovile. Vaesuses on oma teatud aristokratism olemas. Mina lugesin seda kunagi Vahtangovi stuudiolastele peetud loengumärkmetest. Hakkad rubla taga ajama, muutub kogu üritus kaupmehelikuks ja kaugeneb kunstist. Humanitaaralad, teater ja kunstid peavad paratamatult olema sõltumatud poliitilistest ja turumajanduse tuultest,“ mõtiskleb teatrijuht.
Theatrum on kümne tegutsemisaasta jooksul korduvalt raha küsida proovinud. Tehtud on kõikvõimalikke kirju ning saadud enamuses väga viisakaid äraütlemisi. „Mul soovitati nõukogude ajal, kui olin juba terve rea lavastusi teinud ning riigilt korterit taotlesin, ennast kõigepealt tõestada, ja soovitatakse praegugi. Tollal tõestasin kultuuriministeeriumile, nüüd inimestele, kes liigutavad raha. Ilmselt käib see nii elu lõpuni. Õnneks ei ole see mu prioriteet ega põhitegevus,“ naeratab Peterson.
Tema jaoks on kõige olulisem jõuda äratundmisele, mida käesolevas ajahetkes kõige enam vaja teha oleks. Seejärel välja selgitada, mida oleks võimalik teha ja need asjad omavahel õnnelikult kokku viia.
Maksumaksja rahast doteeritavate riigiteatrite süsteemi asemele tänase seisuga uut tekitada suudetud ei ole, kuid Peterson loodab siiralt, et Eesti noorematel teatriinimestel jätkub vaimuerksust selle loomiseks. „Vana süsteem on tänase seisuga muutunud äärmiselt mittemobiilseks ning riigiteatrid omaaegsete pärusmõisate sarnasteks. Lavastajad ja näitlejad peaksid konkureerima võrdsetel alustel. Mina isiklikult küll ei kurda. Meile on piisavalt palju antud. Võib-olla me ainult ei ole osanud seda alati maksimaalselt ära kasutada,“ räägib Peterson.
Teatriliidu kongressil hõigati maha, et Eesti teatritest on kohutavalt palju näitlejaid lahti lastud ja lavastajad justkui ei näe neid. Peterson ütleb, et tema küll näeb. „Eestis on väga palju väga häid näitlejaid, toredaid kolleege, keda ma kõiki näen. Näen ka Theatrumi võimalikke lavastusi ja osi, millesse võiksin neid kutsuda. Aga ma ei näe seda raha, mida neile maksta – see on ainuke asi, mida ma ei näe.“
Materiaalsest kitsikusest kujunes proovikivi, ent Theatrum suutis ellu jääda. Peterson kui teatrijuht tunnistab, et vahenditeta loomine nõuab erilist fantaasiat, kuid osutus isiklike kogemuste põhjal siiski võimalikuks. „Teemad, mida me väljendada tahame, on kogu aeg olemas olnud. Kuidas neid konkreetsetes oludes väljendada, ütlevad tihtipeale olud ise ette. Annavad idee tasandil eksisteerivale asjale konkreetse vormi. Aga nii see vist peabki olema, teater ongi siin ja praegu.“ P>
Mitte midagi ei oleks Theatrum ilma fanaatikuteta, kes teda dekaadi jagu vedanud on. Peterson kiidab töörühma eesotsas Mart Johansoniga, kes algusaegadel tegevjuhina ürituse veepinnal suutis hoida. Vahepealsetel aastatel on fantastilisi organiseerijavõimeid näidanud Lembitu näitlejast poeg Marius Peterson, kellelt uus tegevjuht Mart Kirsipuu selle hooaja alguses ohjad üle võttis.
Kümne tegutsemisaasta järel loobub teater-kool materiaalse poole kindlustamise eesmärgil oma harjumuspärasest tegutsemisvormist, muutudes õige pea mittetulundusühingust ümber sihtasutuseks.
1990ndate aastate alguses Euroopas reisides ja teatriinimestega rääkides mõistis Lembit Peterson, et ühel hetkel jõuab ka Eestis kätte aeg, kus enamik näitlejatest on töötud. „Prantsusmaal ulatus töötute näitlejate protsent kaheksakümneni – loomulikult on nende töötus meie omaga võrreldes paradiis. Näitleja saab seal kuus kuud peale töötuks jäämist täispalka ja pärast seda taandatakse summa kuuekümnele protsendile.
Kui inimene Hispaanias ütleb, et ta on näitleja, võib järgneda küsimus: millises baaris sa töötad? Taolist olukorda ennetada tahtes hakati Theatrumis üsna varakult mõtlema näitleja rakendamise peale nii, et ta vaim püsiks virge võimalikult eriala lähedast tööd tehes. Nii tegutseb täna Theatrumi juures rida tõlkijaid, kes panevad eesti keelde ümber nii mitmesuguseid tekste- ilukirjandusest teatmeteosteni. Nende hulka kuulub teater-kooli üks alustalasid Anneli Tuulik, kes on üks vähestest portugali keele valdajatest. Või Eva Eensaar, kes tõlgib inglise ja prantsuse keelest ning Pirkko Vähi, kes õpetab itaalia keelt Pedagoogikaülikoolis.
„Näitleja elukutse ei pea olema ilmtingimata selline, et ta peale näitlemise ainult leti taha seisma või ettekandjaks kõlbab. Kvaliteedi areng ei tohiks ka osata jäänud näitlejal toppama jääda. Seda saab ka muul viisil – humanitaarses keskkonnas – jätkata,“ lausub Peterson.
Tema jaoks pole näitleja kunagi olnud „mööbel“, st pelk emotsioonide edasiandja laval. „Väga heade näitlejate, keda minul on olnud au maailmas kohata, mõistus on eranditult olnud hästi arenenud,“ pahvatab ta naerma.
Kõige imelikum taolise null-kommertsiaalse suhtumise puhul on see, et Theatrum on ühena vähestest Eesti Vabariigi ajal tekkinud teatritest suutnud jalule ja püsima jääda. Küllap jääb edaspidigi.
Theatrumi tugisambad
Theatrumi kui institutsiooni teke on tihedalt seotud mitme teise institutsiooni tekkega. 1986. aastal tekkis Vanalinna Hariduskolleegium, mille juurde loodi draamaring. Ringis osalenud noortest jätkasid paljud hiljem õpinguid Eesti Humanitaarinstituudis, mille juurde 1992. aastal loodi teatri õppetool. Theatrumi suur toetaja on läbi aegade olnud fond Hereditas, kelle ülesandeks on olnud Vene ja Müürivahe tänava vahel asetseva Ladina kvartali ja sellest läbiviiva Katariina käigu korrastamine ning selle ümber asetsevate ateljeede, sh ka muusika- ja teatrikunstiga tegelevate ateljeede loomine. Mõnevõrra on Theatrum koostööd teinud ka samas kvartalis ajalooliselt tegutseva Dominiiklaste orduga.
