Armastus tõi ulmekirjaniku Eestisse
Augusti algul 1934 saabus Jänedale kuulus inglise kirjanik Herbert George Wells. “See on sündmus, mis ajab ajakirjaniku rongile,” kirjutas Päevaleht. Põhjus, miks kirjanik Eesti kolkaasulas mitu nädalat puhkas, oli loomulikult naine – Jäneda paruness Maria Zakrevskaja Benckendorff. Kahe lapse ema Maria oli Wellsi silmarõõm juba aastast 1920, kui nad Venemaal tutvusid.
Venemaa Mata Hari
Maria Zakrevskaja Benckendorff ehk Moura oli tõeline suurilmadaam, kes meelitas kuulsaid mehi ligi nagu maius kärbseid. Kirjanik Maksim Gorki, Briti diplomaatiline agent Venemaal R. H. Bruce Lockhart ja lõpuks Wells olid tema austajad. Abielusidemete kaudu sai Mariast aga Jäneda paruness. Oma tulevase abikaasa Johann von Benckendorffiga tutvus Maria Münchenis, kus ta oli oma õel külas. Pärast poja Pauli ja tütre Tania sündi kolis Johann lastega Eestisse, Maria aga jäi Peterburgi.
Revolutsiooniaegses Peterburis ajas Maria pea segi Bruce Lockhartil. “Minu ellu oli astunud midagi, mis oli tugevam kui kõik muud sidemed, tugevam kui elu ise,” kirjutab Lockhart oma mälestusteraamatus. Kui Lockhart 1919 Venemaalt välja saadeti, sai Mariast Maksim Gorki sekretär ja tõlk.
1920. aastal külastas Herbert Wells Venemaad, kohtus Leniniga ja kirjutas reisil nähtust raamatu “Venemaa pimeduses”. Just Gorki juures tutvus ta 28aastase Mariaga, kes määrati Briti kirjanikule tõlgiks. Wells oli Mariast kõrvuni sisse võetud ja see armastus kestis aastakümneid.
Intelligentne Maria oli vägagi tõenäoliselt osav spioon, kes edastas andmeid nii inglastele kui ka venelastele. Tšeka ülema abi lätlase Petersi arvates spioneeris Maria maailmasõja ajal ka sakslaste kasuks. Oleks huvitav teada, kas Venemaa Mata Hariks kutsutud Maria jätkas spiooniametit ka Eestisse kolides.
Maria perekonna elu aga polnud kaugeltki roosiline. Aasta 1919 sai Jäneda mõisnikule saatuslikuks. Sel aastal mõis riigistati ning häärberisse toodi Eesti Põllutöökool. Tagatipuks mõisahärra Hans von Benckendorff mõrvati aprillikuus saladuslikul viisil. Eestisse kahekümnendail aastail naasnud mõisaproua kolis elama endisse jahimajja Kalijärve ääres Jänedal. Maria abiellus uuesti ja tema nimeks sai Budberg.
Sõitis kallima järele
1920. aastal lõkkele löönud armastus tõi Wellsi 14 aastat hiljem Kalijärve äärde. “Wells on Eesti loodusest, eriti Kalijärve omast, vaimustatud. Talle meeldib idüll vaikse järve kaldal. Kuid seni ta pole veel järves suplemas käinud, kuigi ta ostis Tallinnast endale supelkostüümi kaasa,” kirjutas Päevaleht.
Koht oli nagu vanajumala seljataga ning kirjanik avaldas peagi rõõmsat hämmastust, et elab siin juba neli päeva, aga keegi pole käinud teda veel tülitamas. Rõõm oli siiski enneaegne, sest Päevaleht nuhkis kuulsuse asukoha peagi välja ning saatis reporterid kirjanikku kiusama.
“Wells ei võta põhimõtteliselt lehemehi vastu, ta on väga väsinud ja tahab puhata,” käskis kirjanik majapidaja Kuusikul ajakirjanikele öelda. Lõpuks kirjanik siiski nõustus pildistamisega. “Aga ühtki sõna ei tohi kõnelda,” hoiatas Kuusik.
68aastane Wells jättis lehemeestele hea mulje. “Välimuselt ta on oma aastatest hulga noorem. Ta on hästi päevitanud, näos puhanud inimese terve jume. Seljas kirsspunane siidsärk, jalas hallid flanellpüksid,” kirjeldas Päevaleht Wellsi.
Vaikimiskäsule vaatamata uuris leht välja, et kirjanik teeb koos daamidega jalutuskäike, vahel õige pikki. Mängib Maria lastega võrkpalli ja käib Kalijärve ääres kala püüdmas. Ning teeb isegi talutööd: “Laupäeval oli Kalijärve põllul rukkilõikus, millest võttis osa kogu suvitajate-pere – kõik daamid ja lapsed. Ka Wells viibis põllul ja tegi ühe vihu valmis. Samal päeval Wells sõitis taluvankriga, mis oli talle suursündmuseks, kuna ta 30 aasta jooksul pole enam üldse hobusega sõitnud.”
Jänedalt tegi Wells augusti keskel koos Mariaga autoretke Tallinna, et linnaga tutvuda ja kohtuda siinse PEN-klubi liikmete Ants Orase ja Artur Adsoniga. “Kui ma järgmine kord Eestisse tulen, siis loodan eesti keele ära õppida,” ütles Wells oma Eesti kolleegidele. “See sünnib küll teises maailmas,” vastati eestlaste poolt naljatoonis.
Pärast mõnenädalast puhkust lahkus Wells koos Maria ja tema lastega Londonisse. Neist olid saanud elukaaslased, kuigi nad ei abiellunud kunagi.
Herbert George Wells (1866-1964)
Teaduslik-fantastiliste romaanide autor Wells oli üks esimesi, kes juba 20. sajandi algul ennustas aatomienergiale suurt tulevikku, nägi ette lennunduse tähtsust ja püüdis aimata selle arenemisteed. Ta arvas õigesti, et suurte kiiruste puhuks muudetakse lennukite tiivad noolekujuliseks. Wellsi huvitas väga, missugust mõju võib tehniline progress avaldada inimkonna saatusele.
H. G. Wellsile tõid kuulsuse romaanid “Ajamasin” (1895), “Doktor Moreau saar” (1896), “Nähtamatu” (1897), “Maailmade sõda” (1898), “Esimesed inimesed kuul” (1901), “Inimjumalad” (1923).
