See raamat pidanuks algama peatükiga 13aastasest Arnold Rüütlist, kelle kodutallu ilmus sügisööl 1941 salk metsas redutavaid punaväelasi. Kutsumata külalised tagusid püssipäradega aknale.

„Kuna isa oli omakaitses, oli tal relv,“ jutustab Rüütel raamatus. „Tegelikult oli meil kodus isegi kaks relva, nii et ka mina sain ühe. Isa tegi rehealuse väravad lahti ja kes siis esimesena tulistas, ei oska ma öelda. Arvan, et nemad. Punaväelasi oli rohkem ja meie maja piirati sisse. Mina kaitsesin maja ühelt ja isa teiselt poolt. Vastastikku tulistamine käis hommikuni. Jumal tänatud, et ühtegi ohvrit ei olnud.“

Fantastiline info. Aga miks autor öisest lahingust pikemalt ei kirjuta? Praegu ei saa me teada isegi seda, kas Rüütlid kasutasid enesekaitseks jahi- või vintpüsse või hoopis revolvreid. Vaevalt neil automaate või kuulipildujaid kodus oli.

Ma arvan, et president mäletab väga hästi, mis relva isa Feodor talle tol ööl pihku andis. Poiss pidi ju olema sellest enne lasknud. Kui palju padruneid isa ja poeg pimedusse tulistasid? Kas nad kartsid, et laskemoon saab otsa? Miks talumeestest koosnev omakaitse appi ei tulnud, tunde kestev tulevahetus pidi ju kaugele kostma? Kas punaväelased olid tõepoolest sellised kobakäpad, et ei saanud majale kordagi pihta?

Öise lahingu kirjeldus olnuks raamatule ainulaadne algus. Sellele saanuks rajada võimsa narratiivi peategelase edasise elukäigu käsitlemiseks.

Õieti on häbiasi, et 89aastasest Rüütlist pole varem elulooraamatut kirjutatud. Maalehe endisel ajakirjanikul ja tänasel riigikogu liikmel Peeter Ernitsal (Keskerakond) oli selleks erakordselt hea võimalus. Rüütel oli raamatu tegemisega päri ja valmis rääkima.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel